"Kus sa nii kaua olnud oled? Peaaegu kaks nädalat! Pinnisime Jasminet aga tead küll milline ta on, nimelt ta ei räägi meiesugustega," sõna Meiesugustega lausus Salem jälestava häälega.
Kõndisime parasjagu keerdrepist alla kui põrkasime Claudiaga kokku. Ta oli minu nägemisest rabatud, soovin, et ta ilme olekski selliseks jäänud, sest ahastamisega segunes pika peale viha.
"Kus kurat sa olnud oled?" surus ta täht haaval sõnu läbi hammaste.
Kaalusin hirmunult tõe rääkimist aga siis oleksin pidanud vastumeelselt olukorda selgitama.
"M-ma-" kokutasin vaevaliselt kuid Salem segas vahele oma jahmunud küsimusega: "Miks sul need peas on?"
Alles nüüd meenus mulle, et pidin päikeseprille kandma. Jäin seisma ja alustasin oma elu pooleldi-suurimat vale: "Hea küll! Ma räägin! Oli nii, et ma tundsin ennast ühel hommikul väga halvasti ja minestasin. Jasmine viis mu kooliarsti juurde ja mul tuli seal redutada. Mul on halvaloomuline ajuvähk ja arst keelas mul ilma nende prillideta tulla."
Nad jõllitasid mind nõiutult. Muidugi oli mul ka päriselt vähk aga ma pole suutnud seda neile tegelikult kunagi öelda.
"See muudab asja," pomises Claudia ning jooksis minema. Teadsin, et ta on surmani solvunud enda peale aga ma ei oleks saanud teda teisiti arvama sundida, sest ta poleks niikuinii mind kuulanud.
Salemi suust ei tulnud musta ega valget, pidasin meie traagilise vestluse lõppenuks.
Kogu keldris veedetud päeva ei mõelnud ma mitte millelegi peale hommikuse, mis oli mul halvasti välja kukkunud.
"Miks sa ütlesid, et mina su kooliarsti juurde viisin?" kuulsin lõunalauas kedagi küsimas.
Vaatasin enda seljataga seisvale Jasminele otsa ning vastasin: "Sest ma teadsin, et sa ei ütle neile midagi. Oled sa väga pahane?"
Ta puuris mind oma suurte silmadega ja ütles: "Mitte eriti. See ei läinud mulle niikuinii korda."
"Kas sa ütlesid neile midagi?" küsisin uudishimulikult.
"Tegelikult mitte. Ma noogutasin, sest sa oled siiski mu toanaaber," vastas Jasmine ühetoonilisel häälel ja istus kõrvallauda saiakesi sööma.
Hingasin kergendunult välja ning jalutasin söögisaalist välja. Mööda tühja galeriid kõndides unustasin ma peagi ennast ära, mu pea oli täis igasuguseid küsimusi millele ma vastust ei teadnud.
Peagi hakkas hämarduma ning koridorid muutusid aina tumedamaks ning lõpuks polnud enam midagi näha.
"Tore," ütlesin irooniliselt endale.
Püüdes uuesti tagasiteed leida eksisin veel rohkem ära ja mind tabas paanika. Püüdes hirmu alla suruda vajusin mööda seina maha istuma. Külm marmorpõrand andis ennast peagi tunda, samuti ka minu ümber jahedaks tõmbuv õhk. Oleks siis vähemalt täiskuu aga ei, kus sa sellega!
Jooksin kohmakalt teed otsides ringi kuni jõudsin südaööks poiste tubade poolele. Kuskil selles toas vähkres unetu Salem.
"Eksinud?" kostus pimedusest kellegi kajav hääl.
Tardusin hetkeks paigale, avasin suu, et vastata, kuid tasane hääl aknalaualt peatas mu: "Sind ei saa minutikski üksi jätta, ega?" ning poiss hüppas poolkuu valgusel sellelt maha, minu juurde.
"Oh, ei! Ta on minuga!" hüüdis poiss pimeduse suunas.
Ta haaras mul kiiresti käest ning tiris mind arvatavasti fuajee poole.
"Kes-" tahtsin ma küsida, kuid tumedasse riietatud kogu vastas enne kui olin küsimuse lõpetada jõudnud. Ta tõmbas kabuutsi endalt peast, paljastades oma lokkis juuksed ning punakalt kiirgavad silmad.
"See olen mina, Salem," sosistas ta tasakaalukalt vaikse häälega. Tundsin kergendust temalt käest kinni hoides, pimedus on mind alati kohutanud.
"Kas sul on päriselt see asi mis sa täna ütlesid? Vabandust, et korraga nii vaikseks jäin. Ma ei oskanud mitte midagi öelda lihtsalt," küsis Salem kurvalt.
Võtsin peast enda päikseprillid ning ta nägi esimest korda minu tumesiniseid silmi. Avastasin, et need lausa helendavad rõõmsameelselt. Nendes langesid taevatähed ning need olid kõige sügavamad ja ausamad silmad mida Salem kunagi näinud oli.
"Mul on küll vähk, ma ei valetanud. See lihtsalt ei puutunud sellesse miks ma prille kandsin," laususin murelikult tema ahastavat nägu vaadates.
"See olid siis sina. Sina oled esimene vardaja," sosistas ta vaikselt peaaegu iseendale, pärast seda langes tema hääl peaaegu kuulmatuks minu kõrvadele: "Kuidas sa võisid nii rumal olla, Clarance?"
"Mina ei ole tema vabastamisega seotud kui sa seda arvad. Ja ma pole pooltki nii rumal kui sina, sest kui mul olnuks vend ei oleks ma teda üksinda jätnud," vastasin külmalt.
"Ta oli tõesti mu vend aga mitte enam! Ta on koletis ja sa nägid teda, sa peaksid mõistma," sülitas Salem vihaselt need sõnad välja.
"Ta pole koletis, igatahes mitte rohkem kui sina!" ütlesin ükskõikselt teda vaadates.
"Kuidas ta välja sai?" küsis ta veel vihasemalt.
Hakkasin taganema, kuid komistasin ning lendasin käpuli.
"Clarance, minu vend ei ole mitte kunagi olnud usaldusväärne isik ja ilmselgelt ei ole ta ka täna seda," lausus keegi trepipealt. Täiskuu valgustas tema suhkruvalget nahka, mis sädeles kogu ruumi valgustades.
"Hoia eemale minu sõpradest! Sa hävitad kõik mida sa puudutad," karjus Salem talle lähemale minnes.
"Tavaliselt oli sul kombeks monolooge lugeda, kas sa ei jõudnud midagi mõrvarliku välja mõelda?" küsis Artemis kõrgilt.
"Kas sinu tüdruk üldse teab mida sa teinud oled?" küsis Salem õelalt irvitades.
Ma polnud mitte kunagi varem teda sellisena näinud.
"Ta teab kõike. Salem, kas sa tunned seda?- Kumbki meist ei suudaks üksteist vihata," vastas Artemis, kelle näost peegeldus kangekaelsus ning ootamatu kahetsus.
"S-sa... Sa tahad öelda, et teil on...-" kokutas Salem arusaamatust tajudes, kuid poiss katkestas teda: "Hingeside."
Ülejäänud toimus kiiresti: Salem hüppas oma vennale kallale ning püüdis teda hammustada. Artemis surus ta vastu seina, kuid Salem ei jäänud sugugi alla. Ta rabeles tema käe vangus kuni lennutas Südamemurdja vastasseina, millesse ilmusid praod.
"Ei!" karjatasin hirmunult aga nad ei kuulanud.
Vampiir sulges hetkeks silmad, tema ümbert tõusid hiiglaslikud helilained, mis voolasid tema käsu peale Südamemurdjani, kuid jäid siis järsult seisma.
Artemis asetas oma käed õlgadele ning lükkas need siis jõuga lahti, helilained lõid vampiiri vastu seina.
"Sinust pole mulle kunagi vastast olnud," ütles poiss Salemile lähemale astudes, kes lamas õhku ahmides maas.
"Salem!" karjusin tema nime.
Langesin põlvili, tema elutu keha ette ning tõstsin tema vigastusi täis pea enda sülle.
"Clarance...anna andeks," sosistas ta hääletult mulle silma vaadates. Tema punased silmad välgatasid lillaks ning tema nahk hakkas pragunema, kuni süttis põlema. Hoidsin leegitsevat Salemit enda käte vahel ega teinud välja oma haavunud kätest, mis värisesid valust.
"Ei!" hüüatasin nutma puhkedes.
ŞİMDİ OKUDUĞUN
Teekond Jäätunud Südameni
Paranormal"Keelatud Viies Tsoon" on paranormaalne korrus, mis on taaskord avatud. Clarance Lewis on teinud oma esimese sammu hukatuse poole, mida ta päästa üritab. Kas on võimalik, et Keelatud Programm on võimeline kedagi armastama ning kui kaugele on ta valm...
