Teekond Jäätunud Südameni

☆ Salem ☆

Kooli territooriumil laius pikk järv ning selle kõrval kõrgus hiiglaslik loss. Ehitis jättis muinasjutulise mulje, mis pani igaühe endasse armuma.

Sajandite vanune häärber nägi välja kuninglik ja imeilus, kuid selle aknad olid pimedad. Järeldasin, et tubades ei põlenud tuled ning see tegi lossi veidi hirmuäratavaks.

Uksest sisse saamine polnud mingi probleem, seda oli ülimalt kerge lahti lükata.

Ees tervitas mind fuajee, mille seintel põlesid küünlad ning tolmunud riiulitel kogusid tolmu tuhanded trofeed.

Põrand läikis täpselt sellisena nagu see paistaks läbi ja laest ripusid alla ülekullatud ja teemanditega kroonlühtrid, mis valgustasid ära terve ruumi.

Nautisin igat sammu, mille fuajee põrandale astusin. Kuulatasin kuidas õrn kaja täitis iga sopi selles ruumis.

Esimest korda tabas mind reaalne paanika, sest ma ei teadnud kuhu minna selles tohutu suures lossis.

Edasi viis lai keerdtrepp ning kahele poole avanesid uksed, kuid need ruumid olid täiesti tühjad.

"Oh, jumaluke, mis nüüd Proua küll ütleb! Milline hooletu olevus ma küll olen!" pomises trepist alla tulev kuju omaette.

Ta peatus mu ees ja naeratas mulle eemalolevalt. "Teretulemast Grindelwardi! Suur rõõm teid näha, preili Adams. Olete õhtusöögile veidi hiljaks jäänud aga hiilige vaikselt tühjale kohale kui võimalus avaneb. Ärge muretsege, siin on kõik väga viisakad!" sõnas ta kui minu mureliku ilmet märkas.

Ta juhatas mu pidusöögile ja käskis uksest sisse astuda.

"Aitäh teile," tänasin ma teda nagu muuseas ja kadunud ta oligi.

Söögisaal oli täis erutunud õpilasi ja veidi kaugemal kõrgema laua taga istus viisteist õpetajat. Saali seintel tantsisklesid inglid ning laes rippusid soovilaternad, mis tegid olemise vägagi koduseks.

"Siin on vaba koht!" lehvitas mulle keegi tundmatu. Istusin lehvitaja juurde ja lasin pilgul üle söögilaua käia.

"Minu nimi on Salem. Ma õpin keemikuks ja ma olen võib-olla kaheksateist," pöördus jumaliku iluga poiss minu suunas ja surus viisakusest kätt.

Tal olid tumepruunid lokkis juuksed, punased silmad ja nendel kaardusid sõbraliku loomuga kulmud. Tema lubivalge ilme, armas pisike nina ning täiuslikus ületas kõik inimlikud piirid.

Salem ei saanud mitte kuidagi päris olla - nii ilus, leebe ja nõnda viisi sõbralikust täis südamega, ilma ühegi kadeduse piisata. Ta oli nii puhas, imeline... ja teistsugune.

Ta naeratas mulle sekundi murdosa jooksul oma säravat naeratust ja seejärel küsis ta kas minuga on kõik korras, sest olin unustanud kõnevõime teda ainiti jõllitades.

Tahtsin meeleheitlikult piinlikusest maa alla vajuda, tundsin kuidas ma punastasin.

"J-jah, ma lihtsalt-" puterdasin, ennast mõtetes vandudes.

Ta naeris mu püüdlikuse üle, mis ei edutanud mind vähimagi paremuse poole.

"Minu nimi on Clarance," ütlesin lõpuks julgust kogudes ja vaatasin uuesti teda.

"Meeldiv! Aga kelleks sa õppima tulid?" küsis ta uudishimulikult ja haaras laua kaugemast otsast midagi ning pistis suhu.

"Ma lähen Grindelwardi Viienda Tsooni Veregruppi," vastasin nagu muuseas, kuid ta võttis otsekohe sõnasabast kinni.

"Kas see ei pidanud mitte suletud olema?" küsis ta murelikult.

"Kas see peaks suletud olema?" küsisin veidi irooniliselt ja lükkasin juuksesalgu kõrvataha.

"Kui see peaks tõesti jälle legaalne olema, siis hakkame 5 Tsooniga koostööd tegema," lisas ta ja surkis imelikus supis, mida ta parajasti sõi. See oli tumepunane ja lõhnas intensiivselt.

"Sa siis tead midagi Tsoon viie liikmetest ja laborist?" küsisin uudishimulikult vastu ja vaatasin tema lokkis juukseid. Tema käes olev klaas paiskus tohutu klirinaga kildudeks ning tema pilk muutus otsekohe näljaseks.

Ehmusin ja vaatasin ainiti teda aga mitte üksinda. Paar lähedal istujat vaatasid samuti Salemi poole, kes oli tardunud ühe koha peale.

"Salem?" pomisesin ma tema nime ja ta vaatas mulle otsa oma punaste silmadega, mis näisid liiga deemonlikud tema olemuse jaoks.

Ta tõusis ükskõikselt püsti ja kõndis söögisaalist tagasi vaatamata välja.

^^^^^^^^^^

Esimene koolipäev oli kätte jõudmas ja ma tundsin koledat ärevust enda hinges, mis ei tahtnud mitte kuidagi ära minna.

Minu toanaaber oli Jasmine ning tema eripära oli meeletu, nimelt tema nahk oli piparmündi rohekat tooni ja tema silmad olid veidralt tumesinised. Ta polnud eriliselt jutukas ega aktiivne, tüdruk võis pärast kooli ühe koha peal istuda terve õhtu.

Tema esimesed ja viimased sõnad olid lühikesed: "Mina olen Jasmine." ja see oligi kõik.

Avasin akna ja piilusin tüdruku voodisse, mille peal ta liikumatult lebas. Sügise lõhn täitis terve toa ja järsku kargas voodist välja Jasmine, kes oli segaduses aga ma ei teinud temast välja vaid väljusin sõnagi lausumata uksest.

Ainult Viienda Tsooni õpilased olid liikvel ja kogunesid fuajeesse kedagi ootama.

"Claudia," tutvustas mulle ennast punase päine tüdruk, kes naeratas kõige tavapärasemat naeratust.

"Clarance," vastasin ma teda jahmunult vastu kallistades.

Claudia oli minust natukene lühem, tema nahk oli tõmmut värvi ja tüdruku silmad olid rohelised. Claudia riietumisstiil oli teistsugune, nimelt kandis ta pikki nahk saapaid ning vööd, mille mõõgatupest sirgus välja kristallidega kaunistatud mõõk.

"Kas sa oled vehkleja?" püüdsin ma teemat arendada aga seda lauset ma kahetsesin, sest ta puhkes oma heliseva häälega naerma. Claudia kaelani puhvis juuksed lisasid tema jumele särtsu.

Ta vastas: "Oh, ei! See on minu perekonna reliikvia."

Vaatasin teda teeseldud naeratusega ja mõtlesin samal ajal miks peaks keegi nii kallist asja kaasas kandma, kuid lõpuks kadus mu mõttelõng, sest minu ees seisis tuttav nägu, mis naeratas mulle sõbralikult.

"Vabandust eilse pärast," sosistas Salem mulle meeleheitlikult kõrva.

"Aga mis siis juhtus? Miks sa ära läksid?" küsisin kohe teda põrnitsedes.

"Mulle lihtsalt meenus midagi," ütles poiss rutakalt oma jalgu vaadeldes.

Ta valetas.