☆ Ärkamine ☆

84 13 0
                                    

Paari tunni pärast olin kokku vajunud ning minu hingetõmbed muutusid aina aeglasemaks. Peagi hingasin välja jäist õhku. Ma ei suutnud aru saada, kas tuba oli jahedaks muutunud või oli see siiamaani ikka veel soe.

Oli alles hommikupoolne, kõik olid tundides ning ma teadsin, et ei suuda Jasmine tulekuni vastu pidada. Kõik tundus lootusetu ning ma valmistusin enda surmaks ja seejärel matusteks.

Veidi hiljem hakkasin aru kaotama aga ma ei pannud seda isegi mitte tähele. Tundsin ennast üksikuna ja sundisin ennast laulma. "Wake me up when september ends..." olid minu viimased sõnad mida laulust mäletasin.
See polnud lauluhääl, see oli peaaegu hääletu sosin.

Käes oli keskpäev. Uinumis soov tungis minu ajju ning ma sulgesin aeglaselt silmad.

Niiviisi lebasin ma kägaras enda voodi ees ning olin kaotanud kogu lootuse ellu jääda. Viimne kui üks kurb mälestus hävitas mõrvarlikult mu unistuste kaitsekilbi ning hävitas need ja ka kogu allesjäänud lootuse.

Ma vajusin surmavasse unne mis muutus kohutavaks õudusunenäoks.

^^^^^^^^^^

Läbi metsikult tumeda luupainaja avardus väike valguse kiir, mis tungis õrnalt valutegemata sügavale minu südamesse.

Väike kogus valgust soojendas mu südant, kuni jää selle ümbert ära sulas. Tundsin kuidas kõik kasulikud emotsioonid alustasid uuesti kasvamist ning kuumuse laine puuris välja kõik jäise valu minu soontest.

Nautisin tunnet, kuidas jäätunud kopsud sooja õhuga täitusid, kuidas kuum veri voolas uuesti minu kehas ja kuidas õnn minu uksele uuesti koputas.

Ma ärkasin uuesti ellu.

Teekond Jäätunud SüdameniWhere stories live. Discover now