Pisarad, mida sa põhjustasid

Tänased pisarad

Ma toetun aknalauale ja vaatan välja. Vaatan, kui ilus seal on. Ma tahaks ausalt öeldes välja minna ning tunda seda ilu aga aknad kõik selles hoones on kinni. Mitte ükski neist ei käi lahti. Suured need ka pole. Igal õhtul pean Lucase tagasi jõudmise ajaks ära katma, kardinad ette tõmbama. Pean ette tõmbama need koledad, sünged kardinad. Tuba pimedusega katma, et keegi varjugi ei näeks.

Praegu valguses on mul hea näha neid sinikaid mu kätel. Lucas on mulle jälle peksa andnud. Tohutud sinikad on mu kätel järgi. Mu nägugi on nutust niiske. Kogu aeg kui tahan välja minna või üritan, pean talle ette kandma. Vastasel juhul saan karistada. Piilun ka allapoole ja näen pealtnäha elusaid, kuid seestpoolt elutuid jalgu, mis mu keha kandma peavad.

Korraga käib elutoas kell. Vaatan seda ja ehmun. Lucas nimelt hakkab koju tulema. Pean kööki jooksma. Süüa tuleb hakata valmistama. Kraban külmikust liha ja panen kapile. Haaran noa ning tükeldan ära, koorin kartuleid. Panen maitsestatud liha ahju. Kartulid viskan potti kiiruga. Imestan et ma ei lõiganud endale sisse sellise tempo juures. Pean söögi ennem valmis saama, et talle saaks koheselt soe söök serveeritud.

Istun köögis laua taha, kuna mul on veel aega enne kui ta koju jõuab. Meenutan Lucast oodates neid tänaseid jubedusi.

Mõned tunnid varem:

Kell kapil vibreerib. Ma kuulen seda, kuid ei suuda silmi avada. Olen selleks liiga väsinud. Mu silmad ei avane mitte kuidagi. Uinun taas, kuid teisel hetkel avan kiiresti silmad. Avastan, et olen sisse maganud! Tõusen kiiresti püsti ja jooksen kööki. Proovin kiiresti kohvi valmis teha enne kui ta tõuseb.

Ühel hetkel kuulen samme lähenemas köögile. Kohvi on peaaegu valmis aga mitte õigeks ajaks! Mul on sisemiselt hirm juba. Lucas teeb ukse lahti ning seal ta seisabki, nägu vihale tõmbumas. Näen, kuidas käsi rusikasse läheb. Ta on vihane, lausa marus. Muutun näost kahvatuks ning olen juba valmis põlvile laskuma ning teda anuma. Näen, kuidas ta rahulikul sammul minust mööda kõnnib. Ta seisatab akna juures, paneb selle kinni, tõmbab sünget tooni katte ette ning pöörab minu poole. Järsku haarab mind juustest ning paneb järele lohisema. Üritan kõigest väest vabaks saada aga ei õnnestu. Ta vaid sulgeb magamistoa ukse ja hakkab mu piin.

Ühel hetkel Lucas lahkub toast, jättes mind põrandale vedelema. Kuulen, kuidas ta köögis naudib oma kohvi. Kohvi, mille mitte õigeks ajaks valmis saamise pärast mina nüüd sain. Ma lihtsalt leban põrandal, pisarad mööda põski alla voolamas. Oh kui palju kordi ma palusin teda. Palusin tal mulle andestada. Leban põrandal oodates, mil Lucas tööle suundub.

Teisel hetkel kuulengi uks avanemist ning seejärel sulgumist. Ootan veel mõne hetke enne kui proovin end püsti ajada. Mu sinikatest kumavad lihased on valusad. Üritades püsti saada, lasen endast välja valuoigeid. Mu jalad ning ka käed on valudes. Ronin aeglaselt ning vaevaliselt voodile. Mul pole üldse jõudu, et lõplikult end püsti ajada ja endale hamba alla valmistada. Kukun lihtsalt voodile pikali. Ajan end külili, jään lebama sellele pehmele madratsile, millel sassi aetut tekk. Võtan nii palju end kokku, et lükkan end patjade poole. Haaran vasaku käega ühest padjast kinni ning tõmban seda endale kaissu, teise käega tekikese endale peale. Valudest hoolimata õnnestub mul endale luua tekist mõnus, soe, turvaline lohutus koobas.

Selles mõnusas, soojas, villasest riidest koopas on mõnus olla. Lausa nii, et mul õnnestub isegi silmad sulgeda. Lasen samal ajal pisaratel voolata mööda põski. Nutan taga neid igavaid, lihtsaid aegu, mil mu pisarad olid põhjustatud nii lihtsatest asjadest, muredest. Igatsen neid ammuseid armumisi. Need tundusid olevat nii suured, kuid võrreldes selle piinaga nii väikesed, tühised. Mu mõtted rändavad nendele armumiste poole. Sügavat valu järsku tundma hakkan. Need rumalad vead, mida ma tegin hirmust, need pisarad, mida ma sündinud valust valasin. Praegugi olen siin nutmas. Ma üritan end padjaga kaisutades rahustada, hellusi endale nii jagada. Hellusi, mida ma pole Lucaselt ammu saanud. Alates ajast, mil ma nõustusin kokku kolima, pole ma enam hellusi enam saanud. Ma ei teagi, mil tal seal peas ära keeras või oligi ta selline? Kas see toreda mehe käitumine oli vaid teesklus? Kuidas küll ma sellesse olukorda sattusin? Mõlgutan mõtteid, kuni silmad muutuvad raskeks kogu sellest nutmisest ja valust.

Järsku kuulen üle keeva vee sisinat. Raputan ennast ärkvele. Tõusen kiiresti toolilt püsti ning heidan toidule kiire pilgu peale. Kartulid keesid üle ning liha paistab kuiv olevat. See ei ole sugugi hea! Lucas nõuab täiuslikkust. Üritan kiiresti valmistada midagi koorest enne kui ta koju jõuab. Püüan päästa seda toitu nii palju kui võimalik. Kuulen järsku luku lahti keeramist. Lucas jõudis koju! Üritan kiiresti asetada taldrikud lauale. Ma ei pööra tähelepanu korralikkusele. Mul lihtsalt pole selleks aega. Kiire liigutusega asetan kahvlid, noad. Leian kapist ka klaasid. Kuulen Lucast hüüdmas: "Kallis ma olen kodus!" Teen head nägu pähe ning hüüan vastu: "Tere tulemast koju. Söök juba ootab!" Ta sammud lähenevad köögile.

Lucas astub kööki, ma palun tal toolile istuda. Ta lausub: "Lõhnab oivaliselt. Mis head ka valmistasid?" Vastan talle: "Kartulid koos liha ja koorekastmega." Lucas taaskord, muiates: "Sulle jäi vist meelde, et tuleb saada toit ja jook õigeks ajaks valmis." Ma tõstan talle ja endale toitu, sisemiselt värisedes. Olen näost valge kui lumi, kahvatu aga Lucas ei pööra sellele tähelepanu. Tõstan veidi ka endale ja üritan keskenduda söömisele, ilma sõnagi lausumata. Ma ei vaata ta poolegi, vaid vaatan ainult oma taldrikut. Palju sellel pole aga ma ei hooli kogusest. Mul on naha all hirm, hirm mis süüagi ei lase. Kardan seda edasist õhtut. Lucas heidab pilgu minule ning lausub: "Söö-söö, pead energiat koguma. Õhtu on alles noor. Pluss ma tõin sulle midagi." Ma ei vaata jätkuvalt ta poole, vaid lihtsalt vastan: "Poleks vaja olnud. Sa töötad nii kõvasti." Lucas vastu: "Sa oled mu elukaaslane ning ma tahtsin vabandada ka oma hommikuse käitumise pärast." Lausun taas: "Pole vaja, ma olin selle ära teeninud. Mina ei suutnud oma kohustusi täita." Lucas taas: "Ikkagi, sest ma armastan sind.

Edasi me sööme vaikuses. Ootan rahulikult, kuni ta on lõpetanud. Ma pean seda tegema, kuna muidu kordub sama mis hommikul. Näen kuidas Lucas tõuseb püsti, lükkab tooli laua taha, seab sammud köögist välja, jättes mind lauda koristama. Pean ka koheselt nõud ära pesema. Võtan nõud, panen kraanikaussi. Haaran sahtlist puhta lapi, teen märjaks ning puhastan laua. Seejärel otsin välja kummikindad. Panen need kätte ja hakkan nõusid aeglaselt ning rahulikult puhtaks küürima. Selline tegevus hoiab Lucast minust eemal. Ootan kannatamatult, kuni ta seal teises toas purju jääb. Saan siis rahulikult ilma hirmuta voodisse pugeda.

Ühel hetkel lähen piilun elutuppa. Näen, et ta on purjus olekus magama jäänud diivanile, telekas mängimas. Hingan kergendunult ning suundun magamistuppa. Ma ei hakka isegi telekat kinni panema ega ka talle tekki peale asetama. Las külmetab, magab oma selja valusaks! Ta on selle igatipidi ära teenunud! Otsustan end mähkida teki sisse torusse. Silmad muutuvad koheselt raskeks ja ma vajun sügavasse unne.