Pisarad, mida sa põhjustasid

Põrgu algus

Järgmisel päeval ärkan üles, leides end üksinda voodist. Tõusen kärmelt püsti, panen riidesse ja suundun Lucast otsima.Ta maja on nii suur! Ma piilun igasse nurka, kus vähegi arvan teda olevat. Lõpuks suundun kööki ning seal ta ongi seljaga minu poole. Lausun küsivalt: Lucas? Mu küsimuse peale pöörab Lucas ümber, lausudes: Sa oled juba ärkvel. Ma arvasin, et sa magad veel. Kas sa ei saanud enam magada? Vastan: Sind ei olnud ning ma hakkasin muretsema, kuhu sa läksid. Lucas taas: Ma tahtsin sulle kõigest hommikusööki valmistada. Ma naeratan, lastes tal tõmmata tooli laua alt välja. Ma istun toolile ning ta suundub teisele poole lauda toolile istuma.

Hommikusöök möödub vaikuses, vahetades pilke üksteisega. Söök on imemaitsev. Lucas valmistas meile praetud muna, puuviljasaladit ning joogiks värske apelsinimahl. Lucas vaid vaatab imetlevalt, kuidas ma söön. Vaikuses on nii tore süüa. Alati ei peagi midagi ütlema, võib ka vaikuses ilusat hommikut nautida. Nii me teemegi kuni söömingu lõpuni.

Pärast söömise lõpetamist tõusen laua tagant püsti. Tänan Lucast imelise hommikusöögi eest. Lucas lausub: Tore, et sulle meeldis. Ma pabistasin väga, et äkki sulle ei maitse või midagi. Pead raputades lausun: Mis sa sellega, Lucas? Su tehtud toit oli imeline. Nüüd ma siis tean, et mu kallim oskab ka kokata väga hästi. Naeratan talle vastuseks. Lucas küsib: Kas sooviksid nüüd minuga aeda minna nautima seda imeilusat hommikut või lausa kogu päeva veeta päikese käes? Noogutan vaid ulatades talle käe. Me jalutame aeglaselt aeda eemal varjus seisvale kiigele. Asetan oma pea õrnalt Lucase õlale, tema omakorda hoiab oma vasaku käega minu ümbert kinni.

Me jääme unelema kuni lõunani. Lucas teeb mulle ettepaneku tellida toitu. Ta küsib minult vaid mu eelistust. Edasise osaga tegeleb ta juba ise, paludes mul seejärel jääda rahulikuks. Lihtsalt noogutan vastuseks, sest mis mul üle jääbki, ta on ikkagi mu kallim. Toitu oodates otsustan püsti tõusta kui kuulen Lucast küsivat: Kuhu sa lähed? Kohmetun, kuid vastan: Mul hakkas igav ning mõtlesin minna vaatama, kas sul on mõnda raamatut lugemiseks. Selle peale Lucas ajab end püsti, öeldes: Püsi sina siin. Ma toon sulle ise mõne huvitava raamatu, mida saaksid siin väljas olles lugeda. Kergitan üllatusest kulmu, kuid ei lausu midagi. Ma olen ta kodus ringi käinud ja minu meelest polnud seal midagi imelikku ega ka kahtlast.

Peagi jõuab Lucas tagasi, käes mingisugune raamat. Lucas vabandavalt: Vabanda, et nii kaua aega võttis. Mul tuli üks tähtis kõne vahele. Ma vaid noogutan ning tänan raamatu eest. Lucas taas: Ma arvan, et see raamat võib sulle meeldida. Ise lugesin selle läbi nooremana. Loen raamatu tagumist osa ning paistab tõesti sellisena, mis võib olla isegi väga põnev lugeda. Toetun Lucase õlale ning hakkangi lugema. Loen suure mõnuga, et ei panegi tähele kui juba on söök siin. Lucas on jõudnud pisikese laua katta siin samas kiige juures. Mina aga olen asetanud end rohkem pikali asendisse. Tunnen järsku Lucase õrnu puudutusi enda kehal ja panen raamatu käest. Vaatan ta poole, märgates samal ajal kaetud lauda. Ta lausub: Hakkame sööma, söök on ammu siia toodud. Söök on jällegi imeliselt hea. Mu kallimal on väga hea maitse kõiges. Kuidas ikkagi selline mees mu ellu sattus? Nii mõtiskledes annan märku vaiksest söömingust.

Pärast lõunasööki veedame edasise päeva koos lihtsalt mõnuledes. Mul ei olegi palju vaja, et rõõmu tunda. Olen niigi väga õnnelik, sest saan aega veeta Lucase seltsis. Ta räägib mulle palju erinevaid lugusid ja kõik on põnevad. Ta elu on nii kirju ning tegemiste rohke. Minu enda elu lausa kahvatub tema kõrval, kuid kõigele vaatamata oleme me koos.

Ühel hetkel kuulen Lucast lausumas: Rosie-Marie, äkki tuleksid mulle külla ka edaspidi ning tihedalt? Ma sooviks sinuga alati koos aega veeta ja mitte kaua sinust eemal olla. Ei tea, mis see küll on, kuid miski paneb mind andma Lucasele oma nõusoleku. Nii teemegi. Järgnevatel päevadel käin väga tihti oma kallima pool. Veedame alati mõnusalt aega, hellitades üksteist suudlustega.