Pisarad, mida sa põhjustasid

Robinson, oled see Sina?

Järsku tunnen midagi mööda mu põski alla voolamas. Saan aru, et tegemist mu enda pisaratega. Mu keha on nagu veeanum, mis eemalt paistab olevat terve, kuid väga lähedalt vaadates väikeste peaaegu nähtamatute mõradega, millest tasakesi vett välja niriseb. Mõradeks, mu enda silmad. Ma lasen neil voolata ja endiselt kirun ennast, kuna olin olnud nii naiivne, sattudes Lucase hoolega seatud lõksu. Nii mitu aastat olen olnud siin lõksus, kuna ta on hullult armukade ja tal on vihastamisega probleeme.

Ma tahaks välja minna, värske õhu kätte, kuid Lucast on väga raske veenda. Teda pimestab ta enda armukadedus, mida nägin juba siis kui olin oma uue sõbra Markiga sõnumeid vahetades. Mul on ikka veel meeles see päev, mil Lucas mu eelmise telefoni vastu seina puruks viskas. Ta ostis mulle küll uue, kuid kõvasti hiljem. See, mille sain oli eritellimus. Ma ei saa sellega väga midagi teha. Ligipääs äppidele ja muudele vidinatele telefonis on piiratud. Isegi kui püüan või üldse tahan alla laadida, saab Lucas teate ning selleks on vaja tema luba. Mul endal pole kontrolli karvavõrdki. Kõike kontrollib just tema.

Ühel hetkel kuulen telefoni helinat eemalt. Jooksen selle juurde ning näen kella. Pean kiiresti hakkama süüa tegema enne kui ta koju jõuab. Otsin külmikust välja hakkliha, asetan selle kaussi veidikeseks sulama. Võtan ka köögiviljad, pesen need ära, hakkides seejärel tükkideks. Lucasel on kummaline maitsemeel. Lasen pliidi soojaks, valades pannile veidi õli. Ettevaatlikult asetan toiduained küpsema, segades neid aeg-ajalt spaatliga. Teen Lucasele kerge söögi, sest millegi muu jaoks pole mul eriti aega. Nii kaua, kuni toit küpseb, katan laua.

Peagi kuulen Lucase samme. Mul on parajasti pann koos spaatliga käes ja hakkan just toitu taldrikutele panema, kui ta kööki astub. Ütlen ettevaatlikult, tasasel häälel: Tere Lucas. Söök sai just valmis ja kohe on ka taldrikule serveeritud. Äkki tuled siia ning istud juba maha? Lucas vastu: Mmm Hea mõnus lõhn on siin köögis. Ka sel korral said toidu õigel ajal valmis. Tubli Rosie-Marie! Näen, kuidas ta istet võtab ja küsin: Kuidas tööl läks? Lucas vastu: Mis seal ikka. Tööpäev nagu iga teinegi. Minu soov oli vaid jõuda koju tagasi oma kauni elukaaslase juurde. Kusjuures mu sõbrad isegi tahtsid, et ma nendega koos baari jooma läheksin, kuid ma ütlesin neile, et mul on kodus elukaaslane ootamas koos maitsva söögiga. Ega ma mööda ei pannudki. Sa saidki just valmis ning see näeb väga hea välja. Asetan panni tagasi pliidile, kirudes teda endamisi mõttes: Et sa maha kärvaks!. Lucas taas: Rosie-Marie tule istu ka ja sööme koos õhtust. Kuulelikult teen nii nagu ta soovib.

Süües, haun vaikselt plaani, kuidas veenda teda lubama mind välja. Kuidas seda küll teha? Kas peaksin äkki mesimagusalt temaga rääkima, või kuidas? Läheneda talle kuidagi sensuaalselt? Mõlgutan mõtteid, kuni hetkeni, mil kuulen Lucast lausumas: Ma olen söömise lõpetanud, liigun nüüd elutuppa. Sina aga jää siia koristama. Seejärel ta tõuseb püsti, lükates tooli tagasi laua alla.

Pärast ta lahkumist, otsustan kiiresti nõudega ühele poole saada, samal ajal mõeldes plaani teostamisest. See kõlab vastikult, kuid ma pean saama kasvõi mõneks hetkeks välja siit kongist, hoonest kuhu kolisin Lucasega kaua aega tagasi. Ma olen nii pikalt siin lõksus olnud ja täna pean, maksku mis maksab vabadusse pääsema kasvõi mõneks imeliseks hetkeks.

Otsustan heita pilgu külmkappi, et sealt võtta Lucasele õlu. Talle meeldib, kui viia kätte selline jook alandlikult. See paneb teda tundma kõige võimsana. Ma kõnnin aeglasel sammul ta suunas, lausudes: Lucas, mu kallis Lucas. Tõin sulle külma õlu. Lucas vastu: Väga hea. Just mõtlesingi sulle hüüda sinna, et tooksid ühe külmast. Manan naeratuse huulile, asetades pudeli lauale. Üritan avada seda sensuaalselt ning seejärel ronin ta selja taha. Asetan käed õlgadele, püüdes massaaþi teha. Kuulen, kuidas Lucas juba mõnust oigab. Lucas küsib: Millest selline tuju muutus? Vastan õrnal sosistaval häälel: Ma lihtsalt tundsin, et äkki sul oleks vaja lasta end lõdvemaks ning lõõgastuda mu sõrmede all. Pealegi, sulle meeldib, kui ma olen tubli neiu. Lucas taas: Muidugi meeldib see mulle. Mul on vastik, kuid pean talle suudlusi jagama nii kaua kuni on näha ta murdumist. Musituste saatel küsin: Lucas, mu kallis. Mul on väga suur soov. Kas ma palun saaksin minna välja linna peale? Lucas vastu: Sa tead ju küll, kuidas asjad meil siin käivad. Hellitan rohkem, paludes edasi: Lucas, ma tahaks sulle sealt osta mingisuguse kingi ning tuua muud head paremat. Tahaksin teha midagi erilist just sinu jaoks. Mu kallis, kallis Lucas. Kuulen vaikselt ta hääles järeleandmist. Lausa sulab, lastes kuuldavale oiged. Lausub: Noh olgu peale. Saad sel korral oma tahtmise aga pea meeles, et mul on väga palju tutvusi. Kui midagi kuulen, siis sa alles saad! Noogutan vastu, tundes salamisi suurt rõõmu homse osas. Haaran Lucasel käest ning vean ta koos endaga voodisse pikutama. Sealgi üritan talle meelepärane olla, et ta ei saaks ümber mõelda.