Pisarad, mida sa põhjustasid

Kes Sa oled?

Hakkan kergelt värisema ning otsustan koheselt oma kõndi kiirendada. Kiiremini kõndides heidan kiire pilgu üle õla. Näen, kuidas need mehed üritavad kaugust hoida, kuid samas ei kõnni nad aeglaselt. Eneselgi teadmata, nagu ellujäämis instinkitist vaevatunna hakkan ma jooksma. Pole kunagi varem nii kiiresti lipanud kui nüüd. Püüan kõigest väest nad maha raputada oma teelt. Tahaks karjuda appi, kuid mu hääl on justkui kurgus kinni. Välja see sealt ei taha kuidagi tulla. Joostes ei pane ma väga ümbruskonda tähele, ainult nii palju kui tunnen vajadust.

Ühel hetkel üritan mööduda ühest nurgast, kui järsku krabab keegi mu käest ning tõmbab kusagile tumedasse majade vahelise nurka. Koheselt asetab see tundmatu noormees oma vasaku käe mulle huulile, samal ajal hääldates välja: shh Ma olen endiselt näost valge, kuid miski sunnib mind noogutama. Jään noormehe silmi vaatama. Tal on tõsine, kuid selge pilk, milles leidub otsustavust, kindlust. Ta silmad lihtsalt ei hõõgu,vaid lausa põlevad kirest, metsikusest kumavad. Nii vastupandamatud silmad sel noormehel. Neid pingsalt jälgides käib minus endas nagu mingisugune sädemeke läbi. Raske on kirjeldada seda tunnet, kuid see tundmus millegipärast sarnaneb sellega, mida ma tundsin kui Robinsoni või Danielot nägin.

Peatselt, olles kindel, et rahulikuks on jäänud, võtab ta oma käe mu suult. Ta astub sammu eemale, et anda mulle hingamisruumi. Saan teda nüüd paremini silmitseda. Tal on mustad, tumedad lühikesed juuksed. Seljas siidisest riidest pikkade käistega särk, millel nööbid, püksid pikad, jalas ülikonnakingad. Kogu riietus on toonilt süsimust. Kehahoiak kaitsev, enesekindel, kuid samas müstiline, tagasihoidlik.

Justkui kaua ma oma mõtetes ja teda eemalt imetleda ei saa. Ta küsib: Mis su nimi on? Miks need tüübid sind taga ajasid? Miks sa nii näost valge olid? Olles kuulnud ta küsimusi, tuleb mulle järsku meelde Lucase armukadedus ning mu nägu läheb taas valgeks. Noormees olles märganud mu nägu küsib ning lausub taas: Kas ma hirmutan sind? Tea, et mind pole vaja karta. Ma millegipärast usun teda, kuid ei saa sinna temaga jääda. Halavalt hakkan lausuma: Ma ei saa, ma pean minema. Pööran end ümber ja sean minekule, kuuldes noormehe viimast küsimust: Aga mis su nimi on? Mu nimi on Katkestan teda lausudes üle õla: Parem on kui sa minu nime ega ma sinu oma ei tea. Aitäh abi eest!

Ma loodan, et Lucase koerad pole aimu saanud, et ma teise mehega olin. Ei jõua väga kaugele kui järsku haarab keegi mu käest taas kinni. Kuulen mehe häält: Kuhu sa kadusid, ah? Pööran ümber ning mu poole vaatab vihase olekuga Lucas. Kuidas, kuidas ta teadis mind leida siit?! Hästi aeglaselt ja paluval toonil lausun: Lucas, ma olin veidi värsket õhku hingamas. Ma ei teinud midagi halba. Ma palun sind, palun usu. Palun lase nüüd mu käest lahti. Sa teed mulle haiget, Lucas! Suutmata oma emotsioone kontrollida, hakkavad pisarad mööda mu põski alla voolama. Lucas vastu: Rosie-Marie sa valetad mulle raudselt! Ma palun taas, kuid sellest pole tolku. Ta veab mind enda autoni ning kukun taha istmele, haarates seejärel mu juustest, tõmmates mu pead tahapoole. Pisarad voolavad mööda põski alla samal ajal kui tema silmad vihast põlevad. Heidab mulle hirmutava pilgu, lastes seejärel mu juustest lahti, lükates mu pead vastu istet, seejärel sulgub autouks pauguga kinni.

Auto liikuma asudes ajan end kärmelt istukile, pilguga aknale. Mul õnnestub näha varjus seisvat seda sama noormeest. Ta parem käsi on surutud rusikasse, vasak seinale toetumas, püüdes hoida teda tagasi ja pilk vihast leegitsemas. Näen ta pilgust soovi Lucasele midagi teha, kuid siiski seisab seal varjus, silmealt väljas. Olen lausa tänulik selle eest, et ta ei tormanud mind koheselt päästma, kuigi oleks tahtnud.

Terve ülejäänud tee püüan mõtteid eemal hoida, kuna Lucasel on kombeks heita pilk tahaistmele. Peagi peatab ta auto, tirides mind jõuga sealt välja. Olen justkui kaltsunukk, keda muudkui kaasa lohistatakse. Lukustatud magamistoas hakkab pihta mu piin ja nagu ikka püüan Lucast paluda: Lucas, ma ei käinud sind petmas! See oli ainult juhus! Ta vastu: Rosie-Marie juhuseid ei ole olemas! Sa raudselt plaanisid seda ette! Tean väga hästi kes see noormees seal pingil oli! Ta oli su eelmine armsam pärast Robinsoni, nimega Danielo! Ilma mõtlemata asetan oma mõlemad käed põskedele, näos jahmunud pilk. Küsin: Kust sa teadsid, et nende nimed on Robinson ja Danielo?! Lucas vastu: Kust-kust?! Sa vast unustasid, et mul väga palju tutvusi ning ka selliseid kes teatud summa eest on nõus nuhkima! Kuidas küll ma aru ei saanud, et need kahtlased tüübid olid Lucase nuhid?!

Samal ajal kui juhtub see kõik, on minu mõtted mujal. Väliselt nutan ja karjun, kuid mu mõtetes jooksevad pildid sellest noormehest, kellest sai seal päästeingel. Need sündmused, mis täna aset leidsid: taaskordne kohtumine oma armastatuga kooliajast, ohu tundmine ja kõige imelisem neist - selle tundmatuga vastakuti seismine, tema rahustav olek. Kõike seda mängin läbi mälus, karjatades aeg-ajalt valust.

Teadmata kui palju aega on möödunud otsustab Lucas järsku mu piinamise lõpetada, lahkudes toast. Kuulen kuidas väline uks pauguga lahti-kinni käib ja võtmete kolisemist. Olen kindel, et ta on otsustanud minna kas üksinda või mõne juhusõbraga jooma, jätmata mulle võimalust siit pageda. Isegi kui tahaks, ei ole mul piisavalt jõudu ning Lucas saaks mu juba trepilt kätte, sest jalgu alla ei suuda saada veel niipea.

Ühel hetkel tõusen siiski kõigele vaatamata jalgadele, sundides keha sirgu ajama, kõverast olekust sirgeks. Aeglasel, valusal sammul liigun akna poole. Need vaevaliselt tehtud liigutused veavad mind klaasi poole, mil tugev raamistik ümber eraldamas mind sellest maagilisest vabadusest, mis nüüd veelgi kaugemana näib. Aknalauale toetutes, vaatan igatsevalt kaugusesse, unistades sellest samast salapärasest noormehest. Tema silmad olid kui leegitsevad tähed öises taevas. Tema hing nagu rahulik jõekene rahustavalt ta silmist läbi voolamas. Ta seisimine mu vastas justkui sooja leegina mulle vastu kajas ning end pani tundma soojemalt, kaitstuna. Oh ometi, miks ma ei küsind su nime? Miks lasin sel hirmul Lucase ees enda üle võimust võtta? Ometi nüüd meenutades, tean seda põhjust - kartsin ta elu pärast. Mind võib Lucas piinata, kuid mitte kedagi teist. Ma võin kannatada aga mitte need süütud võõrad, kes vaid aidata tahavad. Miski mu sees karjub, et teda kaitsma pean kõigest väest, ta just üks olulisemaid inimesi mu elus.

Temast mõtlemine, meenutamine seda üksainust sündmust, mis justkui muutis kogu mu elu mõtte, lausa uue hingamise mu hingele, lohutuse andnud. Ma tahan kergelt tantsu lüüa, õhus hõljuda, unistades temast. Õhk, tuulekene haara mind kaasa, tahan lennelda unelmate hõlmas, seal kus see salapärane meeski pimedas nurgas, kandmas oma siidist musta rüüd. Tahaks rännata linnutiivul taas tema juurde, näha ta leegitsevaid, kuid samas hellitavaid silmi, mis sära täis. Kui vaid teda taaskord näha saaks, siis küsiks temalt nime. Tema nimi, see painab mu mõtteid ning asu ei anna. Kes sa oled, mu unelm? Kes sa oled? Seda teada ma tahaksin. Süda rinnus su poole on hakanud pekslema, igatsuse hõlma nii ruttu on langend ta mu sees.

Taaskord leian end justkui millestki pimestatud, aknast välja vaatamas. Kontroll enda üle mul puudub nii nagu neil kordadel kui veel teismeline olin. See viha, mis ma ta silmis nägin, mida üritas nii kiivalt varjata, kuid minu eest ei jäänud see sugugi varjatuks. Hoopis tänulik olen talle, sest ei rutanud seal pimedast nurgast välja. Tean, et kiirgas tungist anda Lucasele maitsta rusikat, kuid suutis veel end vaos hoida. See kõik juhtus justkui nii ammu, kuid mulle tundub, et vaid mõned minutid tagasi. Mul on tunne nagu oleksin teadnud seda meest seal pimedas nurgas juba aastaid, kui mitte just terve igaviku. Tema pärast ei tunne ma enam hirmu Lucase ees. Ta annab mulle jõudu elus püsimiseks. Kui ma muidu ihkasin surra, siis tänasel õhtul hoopis ihkan elada lootuses teda taaskord kunagi kohata. Oh emake loodus, palun juhata ta siia, et saaksin teada ta nime, isegi kui Lucas tänasel ööl või ka teistel päevadel oma raevu minu peal välja elab. Ma vajan õhku, mida hingata ja muudkui korrata oma mõtetes. Õhuks olgu ta nimi mu salajastel vaiksetel huultel, mida mu piinaja kuulda ei saa.

Ma ei tea kui kaua olen aknast välja vaadates unistanud, kui järsku näen veidi taaruvat Lucast tulemas. Koheselt eemaldun veel enne kui ta üles oma pilgu heidab. Jooksen kiirel sammul magamistuppa otsides kohta kuhu peituda. Ma ei otsi hirmust vaid püüan pääseda olukorrast, mil Lucas on maani täis ehkki ta ei taarunud nii palju. Heidan kiire pilgu kapi poole, mille ust saab lukustada. Vajan võtit ning leiangi selle ühest ta sahtlitest. Kärmelt teen plaani teoks. Õnneks on kapis minu jaoks piisavalt ruumi. Poen sisse, lukustan kapi, hoides veel võtit justkui relva oma pihus. Lucasele meeldib tajuda mu hirmu, see annab talle märku, et tal on veel võimu mu elu ja otsuste üle.

Peagi kuulengi ta samme ning häält lausumas: Rosie-Marie, sa pugesid jälle peitu jah? Tubli, mind peabki kartma. Vähemalt nii suudan ma sind kontrolli all hoida, eemal nendest vale arvamustest ning jamadest. Kuulen, kuidas ta pluusi seljast heidab ning koheselt voodile kukub. Mõned minutid hiljem kostub kappi norskamist. Hingan kergendunult ning endalegi teadmata vajuvad mu enda silmadki kinni.