Pisarad, mida sa põhjustasid

Lucasega tutvumine

Järgmisel hommikul ärkan üles taaskordse äratuskella peale. Sel korral ajan end kiiresti püsti, pannes ühe käega äratuse kärmelt kinni. Kiire liigutusega heidan hommikumantli õlgadele. Seejärel hiilin vaatama, kas Lucas magab ikka veel diivanil. Näen teda endiselt samas poosis magamas. Kauaks ma teda vaatama ei jää, vaid proovin kohvi kiiresti valmis saada. Loodan, et sel korral pääsen peksmisest.

Kohvi ongi valmis, lisan vaid suhkrut ta kohvi sisse ning viin võimalikult kiiresti kohvi talle laua peale. Kohvitass laual, jooksen kiiremas korras magamistuppa ning sulgen ukse. Haaran ka kapilt võtme, et uks lukku keerata igaks juhuks. Ma nii kardan teda. Kulub veidi aega, kui kuulengi ta üles tõusmist. Lucas: "Tubli naine. Vähemalt sel korral oli sul meelde jäänud, et kohvi peab valmis olema selleks ajaks kui üles ärkan." Kuulen seda kõike lukustatud toast. Huvitav, kas ta selg polegi nii kange? Kas ta meelega hoiab valuoiet tagasi?

Järsku kuulen samme lähenemas me magamistoa suunas. Lucas lausub, pealtnäha rahulikul toonil: "Rosie-Marie tule nüüd välja ja anna mulle musi." Ütlen vastu paluval toonil: "Lucas, ma väga palun sind. Ära püüa siia tuppa tulla. Ma väga kardan sind." Lucas vastu: "Tubli, peadki kartma. Minu käest sul pääsu pole. Pea seda meeles!" Mul hakkavad pisarad mööda põski alla voolama, sest ma tean, et see tõsi. Ma tahaks põgeneda siit, aga Lucasel on liiga palju tutvusi ja nad on alati valmis teda aitama. Asetan peopesad oma näole. Lasen pisaratel voolata ning istun voodile. Ootan Lucase lahkumist. Tal on täna järjekordne tööpäev ees. Kuulen kuidas uks käib lahti ja seejärel koheselt sulgub. Võtmed kolisevad vaid hetkeks. Uks on lukus. Ootan mõne hetke veel ning keeran magamistoa ukse lahti hästi aeglaselt. Jooksen kiirel sammul akna juurde kontrollima. Üritan näha võimalikult kaugele, et kas ta on ikka läinud, või passib kusagil.

Olles kindlaks teinud, et ta on läinud, tõmban kopsud õhku täis ja asen kergendusest õhu välja. Mul on tekkinud tahtmine omale teha tassikest teed. Otsin oma peidukast välja oma suure lemmiku. Peidiku, koha mille avastasin siis, kui alles värskelt kokku kolinult ja elamist koristades leidsin. Tegin isegi väikese katse, kas Lucas suudab leida mu salajasi hinge asju aga mul läks õnneks. Teen seda teed vaid siis, kui Lucast pole ning harva, et ta ikka ei avastaks. Võtan rohelise tee jasmiiniga. Sel on mõnus aroom. Haaran kapist tassi ning panen masina tööle. Peidukast võtan ka mee välja. Lusikatäie mett asetan kruusi samal ajal kui kuum vesi niriseb masinast mu tassi. Libistan teepakikese aeglaselt kruusi. Panen masina kinni ning haaran oma tassi teega. Kõnnin sellega elutuppa akna juurde. Asetan rahulikult tassi aknalauale, lasen veekesel värvuda, jasmiini aroomil välja ronida ja tuppa soojust tuua.

Ma vaatan igatsevalt aknast välja, liigutades lusikat tee sees aeglaselt. Ma vaatan neid kõndivaid inimesi. Nende jaoks ei oma selline jalutuskäik mingisugust tähtsust ega nad ei pea seda ka eriliseks sündmuseks. Ma näen eemalt neid jooksvaid lapsi, kel hääled täis kilkleid rõõmust ja lõbust. Lõbust, mille osaks ma ei saa vast kunagi. Igatsen seda aega, mil olin vaba, sain vabalt väljas käia, ringi jalutada, joosta, tunda vabadusest rõõmu. Mõtlen alati salamisi neid salajasi mõtteid. Küsin jätkuvalt endalt küsimusi. Kuidas ma küll armusin Lucasesse? Kuidas langesin nii kergesti ja umalasti ta lõksu? Kuidas võisin olla ma nii naiivne? Kuidas ma ei osanud tema nägusast, kuid kurjust peitvast maskist läbi näha? Kuidas? Kuidas?

Paar aastat varem:

Täna õhtul on mul sugulasega ja sõbrannaga baari peole minek. Hakkasin alguses vastu aga nad jõudsid veenda, et ma pean Danielo unustama ja kordki lõõgastuma, mõtted mujale ajama. Sugulane otsib enda kapist riided, mida ma võiksin kanda. Sugulane lausub: "Rosie-Marie näe, pane need selga." Küsin: "Miks need? Miks mitte teised?" Sugulane vastu: "Me lähme ikkagi baari. Pealegi sa ju lubasid tulla!" Annan sugulase tahtmisele järele. Emery vaatab me poole heakskiitva pilguga. Ta on ammu mind tagant kirunud, et ma olen nagu kinnine ja vägagi põikpäine.

Astume sugulase kodust välja ja üllatavalt soe on. Sugulane on koos Emeryga leidnud baari. Ma selliseid baare ei tea nagu nad, aga kõige jaoks on alati esimene kord. Me kõnnime rahulikus tempos, jutustades üksteisele naljakaid juhtumisi lapsepõlvest. Kõnnime kuni olemegi pärale jõudnud. Uksel küsitakse vaid dokumenti ja pärast näitamist saamegi sisse. Kohe sisse astudes on tunda mõnusat vabat hõngu, tekitab minus lõõgastavat tunnet. Ümberringi näeme laudade taga teisi noori naermas, jutustamas ning midagi joomas. Otsime endale vaba laua. Leian ühe baari tagumises nurgas. Seal on teisigi, kuid sel korral jääb minu soov peale. Nii me istumegi sinna.

Peagi pärast istumist pakub mu sugulane välja, et läheb leti taha meile jooke tellima. Jääme Emeryga kahekesi jutustama. Ta räägib mulle mingisuguse naljaka loo endast. Me mõlemad hakkame valjult naerma. Lausun veel ise naerda kihistades: "Ei sa teinud seda Emery!" Emery vastu: "Tegin, tegin! Sa tead mind ju küll." Pööran vaid korraks pilgu kaugusesse ja näen seal üht noormeest. Tal on tumedat tooni juuksed, silmad paistavad olevat pruunikad. Seljas tumesinisest riidest pluusi ja püksid. Ta pluusi ülemised, mis on ka ainsad nööbid pluusil, on lahti. Ta jälgib mind eemal, endal flirtiv pilk minu pilguga mängimas. Salajase mänguna meie vahel tundub see olevat. Püüan Emeryt kuulata, kuid minu silmade jaoks on see flirtimise mäng huvitavam. Emery heidab pilgu korraks üle õla ja ütleb: "Kena noormees vaatab sind seal. Ta vaatab sind nii flirtivalt. Äkki peaks laskma tal siia tulla. Pealegi sa vajadki vaheldust ja Danielo tuleb sul südamest ning past välja heita." Emery koputab viimase lausega mulle vastu pead, justkui andes Danielole mu peas märku, et aeg minna ja uuele ruumi teha. Emery lisab: "Ma lähen tualetti end värskendama." Hakkan talle kiiresti järele ütlema midagi, kuid ta on juba läinud.

Olles jäänud üksi istuma, näen seda noormeest mulle lähenemas. Noormees küsib: "Kas tohib kena neiuga liituda?" Ma olen sõnatu. Mitte kunagi varem pole noormees mulle nii avalikult ligi tulnud ja veel vähem tahtnud minuga ühes lauas istuda. Ta lihtsalt ei tule mu juurde istuma, vaid ka minuga tutvust sobitama. Ma ei suuda midagi talle öeldagi. Noogutan vaid pead. Noormees istub mu kõrvale ning jätkab: "Mu nimi on Lucas. Ma pole sind varem siin kohanud. Ma usun, et oleksin kindlasti nii kaunist naist märganud." Tunnen kuidas mu põsed kergelt õhetavad. Lucase sõnad on nii meelitavad. Ta ise on mu silmis väga nägus noormees. Lucas küsib: "Kas mu sõnad panid teid ebameeldivalt tundma? Sellisel juhul ma väga vabandan aga te tõesti olete imekaunis. Oh vabandust kaunis preili, ma ei küsinud ju teilt teie nime. Kas te palun ütleksite seda mulle?" Miks ta peab olema nii veetlev? Vastan: "Mu nimi on Rosie-Marie." Lucas vastu: "Väga sobilik nimi teiesugusele kaunile naisele. Väga meeldiv kõla teie nimel. Rosie kuulmine toob mu silme ette ühed kaunid roosid ja Marie jällegi süütu olemisega, kuid särava neiuga, kes näeb välja nagu oleks ingel." Oh neid ta meelitusi, neid magusaid sõnu. Mulle pole mehed kunagi nii ilusasti öelnud ega ka mu nime kohta lausunud.

Ma vestlen mõnda aega Lucasega, kuni hetkeni, mil märkan Emeryt koos mu sugulasega me poole kõndimas. Mõlemal on mingisugused joogid käes. Olen kindel, et nad tegid seda meelega. Emery kindlasti ütles edasi ning nad jätsid mind Lucasega tutvust sobitama. Lucas paneb mu pilku tähele, lausudes: "Ma näen, et te sõbrad otsustasid tagasi tulla. Ma jätaks teid nüüd enda sõbrannade seltsi. Kui tohib, siis sooviksin kontakt infot jagada? Ma loodan, et see ei tee teile tüli. Minu poolne soov oleks teid kunagi veelkord näha." Vastan: "Muidugi võib." Vahetame infot ja koheselt lahkudes laua tagant, asetab parema käe rinnale, kummardub veidi ning lahkub.

Itsitades lähenevad Emery ja sugulane. Emery hakkab koheselt küünarnukiga mind togima, küsides: "Mis ta nimi oli?" Sugulane teiselt poolt: "Sädemed teie vahel ikka lendles. Lausa kaugele oli näha, kuidas ta sind meelitas ja külge ajas!" Üritan teema mujale viia, kuid norimine jätkub. Ei aita ka muu siin. Need kaks ei plaanigi maha rahuneda Lucase teemaga. Üritan saada meid lahkuma baarist. Nad on omadega läbi ja sassis. Olen ainuke, kes vähem võtnud.

Lõpuks saame baarist minema. Järgmiseks etapiks on saada tervelt sugulase poole kaineks magama. Minu õnneks ei ole nad nii sassis, et üldse kõndida kodu poole ei saa. Kõnd sugulase kodu poole kulgeb aeglasemalt kui baari minek. Väga aeglasele kõnnile vaatamata õnnestub meil jõuda pärale. Vaatan, et saaksime kõik kaineks magama asuda.