Järgmisel hommikul võtab Lucas minuga ühendust, uurides kuidas mul olla on. Ta uurib ka sugulase ja Emery kohta. Ma usun, et ta teeb seda puhtast viisakusest. Seletan talle pikalt eilsest õhtust seal samas baaris. Kuulen sealt teiselt poolt naeru. Lucas paistab irvitavalt me edasise õhtu üle. Ta tundub nii tore ja silmapaistev noormees olevat. Mul polegi hetkel midagi halba ta kohta öelda. Lucas: "Rosie-Marie, mul on üks palve teile." Küsin: "Missugune palve?" Lucas vastab: "Ma sooviks teid veelkord näha. Mulle meeldiks kui te minuga välja tuleksite täna õhtul või mõnel muul päeval. Millal vaid teile sobiks?" Vastan: "Muidugi võiks kokku saada. Minugi poolest kasvõi täna õhtul." Lucas vastu: "Teeme nii siis kaunis preili. Ma ootan teid täna õhtul seal samas baaris." Kõne lõppedes lausub Lucas veel: "Jään teid ootama kaunist õit nagu teie, Rosie-Marie."
Õhtu lähenedes otsustan kapist välja võtta kauni sinaka kleidi. Emery ja mu sugulane märkavad seda koheselt. Emery norivalt: "Lucas kutsus su välja jah?" Vastan: "Emery, ta tõesti kutsus ja ma nõustusin. Pealegi ise te mõlemad tahtsite, et ma Danielo unustaksin. Pealegi ma pean tunnistama Lucas on väga nägus." Sugulane lausub: "Eks sa siis lõbutse temaga. Peaasi, et ise õnnelik oleksid." Panen selle selga ning lasen Emeryl omale meigi teha. Heidan pilgu peeglisse. Olen Emery tööga väga rahul. Tänan neid mõlemat. Haaran vaid oma väikse musta värvi käekoti ning läinud ma olengi.
Kõnnin sinna samasse baari, kus me alles eile tutvusime. Näitan taaskord uksel dokumenti ja lastakse sisse. Sees olles püüan koheselt Lucast leida. Näen eemalt teda selle sama baarileti taga. Ta märkab mind ning naeratab mulle vastu, andes märku, et lähemale tuleksin. Lucas tervitab: "Tervist kaunis preili Rosie-Marie! Küsin: Ega te mind kaua ei pidanud ootama?" Lucas vastab: "Ei, üldse mitte. Ma ise ka alles äsja jõudsin." Imestan: "Tõesti või? Ma arvasin, et mul läheb sugulase pool veel kaua." Lucas sõnab: "Ei üldse mitte kaunis Rosie-Marie. Isegi, kui teil läheks, ma ootaks teid ikka ära." Lausun vastu: "Teil pole mõtet oodata minusugust halli hiirekest." Lucas taaskord vastu: "Mis halli hiirekest? Te olete väga kaunis noor naisterahvas ja minu silmis on selline kaunidus väärt ootamist ka terve igaviku." Lucase sõnad panevad mu põsed kergelt õhetama. Kuidas küll ta teab nii kauneid sõnu. Ta oleks nagu väga palju armastusromaane lugenud. Ma tunnen kuidas lihtsalt sulan. Lucase imekaunid sõnad ja meelitused. Kõik muu ülejäänud nagu haistuks ja ruumis ainult me kahekesi. Lucas jutustab mulle imelisi lugusid samal ajal minu pilk ainult temal. Ma ei vasta midagi, vaid noogutan unelevalt aegajalt.
Ühel hetkel Lucas märkab seda ja hakkab kõva häälega naerma ning küsib: "Preili Rosie-Marie, kas mu jutt on nii igav?" Taastun sellest unelmast, raputades pead ja vastan: "Oh ei, kus te Lucas nüüd sellega. Ma ei suutnud te pilgule vastu panna. Miski nagu tõmbaks selle poole. Te pilgul on nagu rahustav võime." Lucas vastu: "No sellisel juhul on mul hea meel selle üle, sest ka teie näokesel on selline võime olemas." Üritan tagasi ajada: "Oh, mis te nüüd Lucas. Minu nägu on nagu iga teisegi naisel." Lucas taaskord: "Mulle just meeldibki teie näoke kõige rohkem." Ma ei saa mõista, kuidas küll ta nii osav on oma sõnadega. Lucas küsib: "Rosie-Marie, kas äkki läheksime ja istuksime laua taha ka? Me oleme siin päris pikalt istunud." Vastan: "Miks ka mitte. Mul poleks selle vastu midagi." Seejärel ulatab Lucas mulle enda käe ning ma haaran ta väljasirutatud käest. Me kõnnime vaba laua suunas, mis on teistest eemal. Lucas lausub: "Ma lasen meile ka joogid tuua." Ta heidab kiire pilgu kelnerile ja kelrner olles näinud ta pilku, tuleb kiirel sammul me poole. Kelner küsib: "Mida võin teile pakkuda?" Esitame oma tellimuse, kelner kirjutab kärmelt üles ning pöörab kanna pealt ringi. Jään Lucasega jutustama.
Pika ootamise ajal Lucas jätkab oma elust jutustamisega, esitades ka küsimusi mu elu kohta. Palju ma talle esialgu ei rääkinud. Arvan, et ta mõistis minu otsust. Räägime seni, kuni kelner toob me joogid. Kelner asetab joogid lauale ning lahkub koheselt. Lucas küsib: "Vabandage preili Rosie-Marie, ma pole siiani söandanud küsida teilt midagi. Kas me võiksime teietamise asemel minna üle sina peale, seda enam, et ma teiega hakkan tulevikus rohkem kokku puutuma?" Vastan Lucasele noriv naelupilk näol: "Ma arvasin, et te ei küsigi minult seda. Teietamine on minu jaoks liiga formaalne." Lucas vastu: "Sellisel juhul, ma sinataksin teid, Rosie-Marie." Lausun: "Sobib mulle. Ei mingit teietamist enam." Me mõlemad hakkame naerma. Edasine õhtu möödub rahulikult, kuid heatujuliselt. Mul on nii vahva Lucasega kohtingul olles.
Hilja õhtul seame end minekule, kuna mõlemad leiame, et peaksime saama ka mõned tunnid und. Lucas otsustab mind sugulase poole tagasi saata. Ta vast pelgab, et midagi võib minuga juhtuda. Ma püüan küll veenda teda, kuid tulutult, mitte miski ei pane teda meelt muutma. Lucas lausub: "Mina sind välja kutsusin, mina ka sind tagasi saada. Pealegi Rosie-Marie, sa oled purjus. Ma väga kardan su pärast. Mu süda lausa murduks, kui sinuga midagi juhtuks." Lucas on väga osav sõnadega ja seega lasen tal ennast sugulase poole tagasi juhatada. Mõlemad oleme purjus, me kõnnak on naljakas, kui kõigele vaatamata on meil lõbus naerurohke teekond. Lucas saadab mind ukseni, jäädes veel välja ootama. Mul õnnestub kuidagi moodi kerge vaevaga sugulase poole sisse saada. Jooksen koheselt kööki, avan akna ja hüüan: "Näe Lucas, ma sain ohutult tagasi! Sa võid nüüd oma koju minna!" Näen, kuidas Lucas mu hüüatuse peale naerma pistab. Ta vaid raputab pead ning asub teele. Vaatan nii kaua, kuni pole teda enam näha. Sulgen akna, kõndides seejärel diivanile, mille peal kiiresti ära vajun.
Järgmisel hommikul ärkan üles nagu poleks baaris käinudki. Teen koheselt endale hommikul köögis kohvi ja istun laua taha. Vaatan aknast välja: oh kui ilus õues praegu hommikul on. Kuulen vaikselt linnulaulu. Metsvint on eriti varajane. Kaunilt laulab see linnuke. Lausa lust on kuulata sellist hommikust laulukest. Kuulan linnunlaulu kuni hetkeni, mil näen Emeryit lähenemas. Emery istub toolile ja uurib: "Noh räägi, kuidas kohting Lucasega läks? Midagi põnevat, romantilist näiteks?" Vastan: "Ei. Me kõigest õppisime üksteist tundma. Ma ei tea, kas see just romantiline on aga Lucas muudkui meelitas mind imekaunite sõnadega. Komplimentidega ta ei koonerdanud sugugi. Mulle tundus, et tagasihoidlikusest ei ole sel mehel õrna aimugi." Emery taas: "Seda panime me eemalt tähele jah. Oled talle muljet avaldanud." Ajan viimase Emery öeldu häbelikult tagasi. Selle peale pistab Emery naerma, togides mind küünarnukiga õrnalt. Emery norimisega otsustab liituda ka mu sugulane. Üritan nende mõlema norimisest pääseda, luues ettekäändeks jalutama mineku, lähedal asuvasse parki. Ütlen mõlemale, et soovin üksi jalutada ning linnulaulu kuulata. Kohe pärast ütlemist, jooksen teise tuppa riideid vahetama. Vahetan kärmelt riided ja panen lahtised kingad kiiresti jalga. Torman kärmelt uksest välja tänavale.
Olles kõndinud kiiremal sammul sugulase kodust eemale, otsustan siirduda jõekese poole. See kohake, mis mulle meenub, asub sugulase kodust veidi eemal aga piisavalt kaugel. Otsin puude varjus asuva pingi, mille peale istuda ja hinge tõmmata. Lõpuks ometi saan rahulikult olla ning omi mõtteid mõlgutada. Sulgen silmad, lastes tuuleiilil mu juustega mängida, lennutades salke õhus. Tuuleke kannab edasi voolava jõe lõhna. Koos voolava jõe heliga, hakkavad mu mõtted voolama tagasi eilsesse, mil olin koos Lucasega. Unelen nendes mälestustes ja tekib soov temaga taaskord kokku saada. Tahan kuulda neid samu kauneid sõnu, näha seda pilku, millega Lucas mind vaatab.
Järsku kuulen, kuidas keegi mind hõikab. Pööran ümber ja seal seisab Emery. Emery lausub: "Nii palju siis su parki jalutama minekust. Muidu, su telefon helises." Vaatasin kes see oli ja nägin, et Lucas. Emery taas: "Näe, siin on su telefon." Emery ulatab mulle telefoni ning näen mitu vastamata kõnet Lucaselt. Vaatan Emery poole ja otsustan lasta Lucasel uuesti helistada. Vestlen oma parima sõbraga teistel teemadel, oodates salamisi Lucase järjekordset kõnet.
Ühel hetkel kuulengi telefoni helisemist. Vaatan ekraanile ja näen Lucase nime. Võtan vastu, heites Emeryle naerust õhetava pilgu. Emery asetab õnnest oma käed huultele. Ta silmist on näha seda elevust, mida ta tunneb, nähes mu õnne. Lucas avaldab soovi minuga veelgi kohtingutele minna ja õppida üksteist veelgi rohkem tundma. Ta pakkumine ahvatleb mind, sest minagi soovin seda. Lepimegi kokku järgmise kohtingu. Emery kuuleb seda ning hoiab toetuseks paremat pöialt püsti.
Järgmisel päeval lähengi kohtingule. Naudin Lucase seltsi nii väga, et unistan lausa kella vaadata. Mul on lihtsalt nii lõbus Lucasega ning muidugi on Lucase poolt erinevaid komplimente, mis mind muudkui sulatavad. Ühtlasi tunnen neid komplimente kuuldes ka kerget häbelikkust. Ma ei peaks aga sellegipoolest tunnen nii. Aeg läheb temaga olles väga kiiresti ning enne kui jõuame lahkuda kohast, teeb Lucas mulle ettepaneku järgmise kohtingu osas. Igal järgneval kohtingul lepime kokku uue kohtingu aja.
YOU ARE READING
Pisarad, mida sa põhjustasid
Romance"Pisarad, mida sa põhjustasid" räägib loo Rosie-Mariest. Rosie-Mariet on noore elu jooksul saatnud mitmed armumised ning pisarad. Pisarad, mida ta on pidanud valama nii valust kui ka tehtud vigatest. Üks armumine on saanud aga neiule saatuslikuks. N...