Kooli söögivahetund.
Sandra istub koos oma klassikaaslastega suures lauas. Mary astub sööklasse ja näeb Sandrat. Ta lehvitab Sandrale. Sandra ei näe. Mary tõstab endale süüa ja istub üksinda väikesesse lauda.
Sööklasse siseneb keegi, keda mitte ükski õpilane kogu sööklas ega ka koolis pole varem näinud. Selleks on Jakob. Kuigi kõik teavad, kes ta on, sest ta ema on ju Jasmine Thompson, maailma üks kuulsamaid näitlejannasid. Ja kuna juba ta ema on kuulus, siis loomulikult pole Jakobil kuulsusest pääsu olnud, kuigi see pole talle kuidagi meeltmööda olnud.
Jakob: (tõstab endale bufeest toitu ja siirdub istuma Mary kõrvale. Keegi ei tea miks ja milleks, aga ikkagi siirdub ta millegipärast just Mary laua poole.) Tere! Kas see koht on vaba? (Küsib ta Marylt)
Mary: (kohmetunult) Ja.. ja.-jah, on küll
Jakob: Tore! (võtab istet Mary vastu ning hakkab häirimatult sööma)
Mary: (jõllitab)
Jakob: Kas kõik on hästi?
Mary: Ja, ja, loomulikult on, ma lihtsalt mõtlesin...
Jakob: Ja millest, kui tohib küsida
Mary: (veidi segaduses ja ka veidi piinlikust tundes) Ei, ei, ma ei tahtnud näha välja nagu ma jõllitaksin, Ma lihtsalt mõtlesin, et mu prantsuse keele vihik on mu sõbra käes ja mul on prantsa kahe tunni pärast.
Jakob: Oh, sa õpid ka prantsuse keelt. Lahe. Ma valisin ka prantsuse keele. Tahaksid sa koos istuda?
Mary: Jaaa, loomulikult tahaksin, aga probleem on selles, et mul juba on pinginaaber.
Jakob: Okei, ma mõistan. Näeme hiljem siis? ( ja võtab oma kandiku)
Mary: (punastades) Aa ja... jah, näeme hiljem.
Jakob kõnnib sööklast välja.
Pärast Jakobi sööklast väljumist algab seal selline sumin, mida pole Roosiaia keskkoolis juba ammu kuulda olnud. Kas ta on siin kellegi jaoks?? Miks ta siin on? Aga kõige suuremaks küsimuseks on ikkagi, miks ta istus selle luuserist nohiku Mary juurde.
