1

634 50 0
                                    

Ma vaatasin kahe kordset maja,mis mu ees seisis. Majalt oli värv maha koorunud ja paistis teiste hulgast silma,sest see oli ainuke maja,mis polnud korda tehtud.

"See on minu ja sinu uus algus!"lausus mu ema elevil ja pani oma käe minu ümber.
"Kindel,et see on ikka meie maja?"küsisin ma kõhklevalt.
"Muidugi kullake,ära ole tobe."
Ma vaatasin kulm kortsus maja ja visklesin ennast ema tugevast haardest lahti ja istusin auto eesistmele tagasi.

"Ma ei hakka selles majas elama."teavitasin oma ema ja asetasin käed risti rinnale.
Ema istus juhiistmele ja asetas oma käe mu põlvele.

"Blake,palun ole nüüd normaalne."
"Vabandust,aga kas mina tahan elada majas,mis on 200 aastat vana?"nohisesin ma ja heitsin oma emale vihase pilgu.
"See ehitati 1975. aastal."lausus ta rahulikult. "see pole seest nii hull.

"Kui ma sulle täna suure pitsa ostan,kas sa siis oled nõus seda maja seest vaatama?"küsis mu ema nüüd
meelitavalt.

Vaatasin veel viimast korda maja ja mu suunurgad tõusid kõrgemale.
"Okei."

Mu ema lõi käed plaksuga kokku nagu tal kombeks on,kui ta oma tahtmise saavutab. Ta ronis autost välja ja lähenes väravale,ta helepruunid juuksed samal ajal tuules lehvimas.

Ma avasin ukse ja astusin autost välja ja järgnesin talle majani. Ma teadsin sisimas,et mul pole talle mõtet enam vastu vaielda,kuna ta oli maja juba ära ostnud ja mind kohaliku kooli sisse kirjutanud.

Ma olin sunnitud kolima rahvastatud,kuid ilusast New Yorgist-kuuma Arizonasesse.

Mul ei olnud selle vastu midagi,aga soojus ja kuumus polnud minu jaoks.
Ma olin harjunud külmade talvedega,aga mul tuli kõige sellega hüvasti jätta.

Ma astusin majja,iga viimne kui põrandaliist mu jalge all kriiksumas.
Ma kõndisin mööds esikust ja jõudsin elutuppa,kus mu ema oli juba mugavalt nahkdiivanil koha sisse võtnud.

Mu tähelepanu haaras kohe laest alla rippuv kristallidega kaunistatud lühter,mis mu silmi pimestas

Seinad olid värvitud valgeks ja diivani ees asetses klaaslaud. Ma märkasik endast paar meetrit eemal suurt lameda ekraanilist telekat,mis oli kõige uuem mudel.

"Emps,kui keegi välja kolib,kas ta ei tahaks oma bränd uut telekat endaga kaasa võtta?"küsisin ma üllatunult ja istusin oma ema kõrvale.

"Neil oli tohutult kiire kuhugile ja nad müüsid maja poole hinnaga mulle."

"Kas sulle ei tundu see imelik?"

"Ei."

Ma vaatasin toas ringi ja kõndisin teisele korrusele. Mu ees oli kolm ust-kaks neist olid magamistoad.

Ma olin valinud endale parema magamistoa ja ma istusin voodis ning vaatasin heleroheliseks värvitud seinu.

Akna all oli kahekohaline voodi,millel oli valge päevatekk. Seina ääres oli kirjutuslaud,kus peal oli lauaarvuti. Ma vaatasin aknast välja ja nägin puude tagant paistvaid kannjoneid.

Ma tõusin püsti ja kõndisin ukse juurde,mille taha ma piilunud veel polnud. Ma vajutasin ukse linki õrnalt,kuid uks jäi suletuks. Ma lükkasin ust kõveminini,kuid ei midagi.

"Emps,miks see uks lukkus on?"hüüdsin ma alla korruselel.
"Äkki on kinni kiilunud."pakkus ta.
Kehitasin õlgu ja läksin alla.

Ma jalutasin kööki samal ajal ühte the 1975 laulu viisi ümisedes.
"Mis teoksil?"küsisin ma ja istusin puidust köögikapi peale. Ma haarasin endast paremale jäävast kausist õuna ja hammustasin sellest suure tükki.

Köögis oli suur aken,kust paistis samuti vaade oranžikas pruunidele kannjonitile. Päike hakkas juba loojuma ja ma jälgisin aknast imelist vaadet.

Köögis olid pruunid puitkapid ja keset kööki oli suur laud.
"Su pitsa peaks paari minuti pärast jõudma."tõi mu ema kuuldele ja jätkas laua taga millegi kirjutamisega.
"See mulle sinu juures meeldibki,sa pead sõna."laususin ma suu täis.

Ma kuulsin uksekella ja hüppasin maha. Ma viskasin oma õunasüdame välisukse kõrval olevasse prügikasti ja avasin ukse.

Mulle vaatas vastu umbes minu vanune poiss,kellel olid pruunid juuksed,mis olid taha lükkatud.

"Teie pitsa."lausus poiss kohmetult ja ulatas mulle pappkarbi.
Poiss vaatas mind tükk aega,kuni ma lõpuks talle küsiva pilgu saatsin.

"Aitäh Noah."laususin ma ja hakkasin tuppa tagasi astuma,kuni ta peatas mind.

"Kust sa mu nime tead?"küsis ta.
"See on su nimesildil kirjas,tobu."
Ma tegin poisile silma ja kõndisin tuppa tagasi oma pitsat nautima.

Välisukse peal olevast väikesest aknast nägin,kuidas ta endale käega õrnalt vastu laupa lõi ja siis ära kõndis.

See poiss oli kuum.

The 1975Where stories live. Discover now