The 1975

6

Miski hoidis mind Noahst eemale,aga samas oli tema pruunides silmades ja sassis juustes midagi nii ligi tõmbavat.

Ma mõtlesin tema sõnadele ja üritasin kilde kokku omavahel viia.
Ta ütles,et ta on ohtlik. Võibolla oli ta sarimõrtsukas,kes notib 17 aastaseid tüdrukuid maha,kes on just siia linna kolinud. Teine variant oli,et ta on narkodiiler. Veel hullem idee oleks olnud see,kui Noah oleks hullumajast põgenenud sadist,kes kogud hambaid või midagi muud imelikku.

Ükski variant ei tundunud reaalne,kuid ma olin sada protsenti kindel,et poisi juures oli midagi valesti.

Ma kõndisin koju. Ma polnud suutnud oma ema veenda,et ma olen juba piisavalt vana,et endale auto soetada.
Ma jalutasin mööda Flowersi tänavat. Me olime kolinud rikaste rajooni,kus igas aias oli bassein ja majade ees seisid kallis sportautod. Ma ei ütleks,et me olime vaesed,aga kumbki meist poleks suutnud lubada endale mõnda kallist Mercedest.

New Yorgis oleksid juba puudelt lehed maha langenud,aga Arizona kliima oli soojem ja olenemata sellest,et oli varajane sügis,olin ma lühikestes pükstes.

Ma olin jõudnud vana maja ette ja avasin värava,mis mind sisehoovi viis.
Ma kõndisin mööda ukseni viivat kivirada ja pistsin võtme ukseauku.

Uksest sisse astudes viskasin ma jalanõud jalast ja heitsin koolikotti elutuppa diivanile ja jooksin trepist üles. Ma ümisesin esimesene pähetulevat laulu ja peagi täitus maja minu lauluga.

Ma möödusin ustest ja jõudsin enda magamistuppa.

Ma karjatasin,kui märkasin pikkakasvu poissi enda kirjutuslaua juures seismas.
Ma ei näinud poisi nägu,kuid olin kindel,et ta oli minu vanune.

Tal oli peas tagurpidi pähe pandud nokkmüts,mis oli Ameerika teismeliste jaoks trend praegu. Üle tema keha oli tõmmatud kottis tumesinine dressipluus ning jalas olid tal hallid sõjaväe mustriga püksid.

Mu silmi kõitis poisi tattoveering. Tema kaelale oli graveeritud musta tindiga 1975.
"Hei!"hüüdsin ma valjult ja poiss pööras viivikeseks minu poole. Ma jõudsin tähelepanu pöörata ainult ta sügavsinistele silmadele ja juba oli ta kadunud. Ma kiirustasin aknani ja vaatasin alla maapinnale,kuid miski ei hakkanud mulle silma. Õu oli inimtühi ja ainukesed helid kostusid kõrval aias mängivatelt lastelt.

Ma vaatasin enda toas ringi,kuid mitte midagi ei olnud kadunud. Ma vaatasin kirjutuslauale. Poiss oli soranud mu kooliraamatute vahel ja osad märkmepaberid olid maha kukkunud. Korjasin need ülesse,kuid siis tuli mulle meelde. Poiss oli võtnud isa kingitud raamatu. Laualt oli puudu nahksete kaantega raamat,kuhu isa oli pidanud päevikut. Ma polnud peale isa surma raamatut puudutanud,aga see lebas alati mu silme all.

Jooksin alla korrusele ja raputasin oma koti diivanile laiali,et kätte saada oma telefon. Ma valisin 911 ja juba hetke pärast lubas leebe naishääl saata minu juurde uurija.

Kell oli alles 5 ja mu ema ei pidanud lähima 2 tunni jooksul veel kodu uksest sisse astuma. Ma panin ahju lasanje ja üritasin rahulikuks jääda. Ma jälgisin ahjus küpsevat hõrgutist ja ootasin kannatamatult politseiniku.
Paari minuti pärast kostus uksele tasane koputus. Ma praktiliselt tormasin ukseni ja avasin selle nii kiiresti kui võimalik. Mulle vaatas vastu neljakümnendates nägus politseinik-mitte nagu filmides olevad tüsedad,kellel on sõõrikutega mingisugune teema.

Kutsusin ta sisse ja juhatasin ta elutuppa. Pakkusin talle istet ja mees vajus koheselt nahkdiivanile.

"Räägi juhtunust." Ta rääkis lakooniliselt ja võttis oma taskust märkmiku ja pastaka.
"Tulin koju ja märkasin varast enda magamistoas."
"Kirjelda."
"Ta oli minu vanune,umbes 185 cm pikk,tumesinised silmad."
"Juuksevärvi ei näinud?"lausus uurija ja pööras oma pilgu märkmikult minule.
Vastasin eitavalt. Uurija tõusis püsti-see oli märguanne mulle,et ma ta magamistuppa juhataksin.
Ma kõndisin trepist üles,mees mulle järgnemas. Ta uuris mu magamistuba ja märkis midagi üles.

"Anname teile teada,kui midagi selgub."
Mees hakkas uksest väljuma,kuid peatasin ta. "Ja ongi kõik?"
"Tagatipuks oli see ikkagi ainult raamat."
"See ei olnud lihtsalt raamat."
"Tead,Blake mul on kodus sinu vanune tütar ja tema arust peab ta ka alati oma tahtmise saama,aga asjad ei käi nii. See oli lihtsalt raamat ja kõik. Kui midagi selgub,siis sa saad teada sellest,aga nüüd kui sa vabandaksid mind,on mul ka tähtsamaid toimetusi teha."
Mees saatis mulle õela naeratuse ja kõndis trepist alla välisukseni ja lahkus.

"Käi pekki,uurija Harold."
Ma karjusin vaikselt,kui mees oli ukse kinni löönud ja läksin kööki,et oma lasanjet nautida.