The 1975

8

Ma kuulsin vaikseid samme oma voodi jalamil. Ma tõusin istukile ja hõõrusin oma silmi,et pimedusega ära harjuda.
Ma märkasin tumedat kogu ukse juures."Noah?"

Poiss pööras ümber. "Ma olin tegelikult juba ära minemas."
"Miks sa siin oled?"
"Ma tahtsin kontrollida,kas sinuga on ikka kõik korras."
Ma punastasin ja lootsin,et toas oli liiga pime,et Noah märkaks.
"Sa ei pea veel ära minema.
Poisi näole tekkis lai naeratus ja ta tuli istus voodisse.
"Kas sinuga on kõik korras."
"Kui välja arvata,et ma näen veidraid unenägusi ja hõljuvaid inimesi,siis peaks kõik hästi olema."
Noah naeratas. See oli siiras naeratus. Mõõda mu keha jooksid judinad ja ma üritasin oma hormoone tagasi hoida.
Ma vaatasin öökapil olevat kella,mis näitas 2.59. "Kas sa käid kõiki tüdrukuid niimoodi kontrollimas?"
"Oleks siis mõni."
Ta muigas ja haaras mind enda embusesse.
"Ma vabandan oma käitumise pärast."
"Pole midagi,sulle on andestatud."

"Räägi mulle oma unenägudest."
"See on alati üks ja sama kindel lause või asi."
"Mis lause."
"Ava uks ja sa saad vastused."

Noah näole tekkis hirm ja ta tõusis minu kõrvalt püsti ja kõndis akna juurde. Ta pigistas aknalaua äärt nii kõvasti,et ta käed tõmbusid valgeks.
"Ma poleks pidanud tulema."
Ma ei jõudnud sõnagi suust,kui aken oli lahti paisatud ja tuba oli tühi. Tuuleiil pani beežid kaardinad liikuma ja tuba täitus tasase kohinaga. Ma kõndisin aknani ja tõmbasin selle valjult kinni.

Ma kõndisin toast välja ja trampisin trepist alla. Avasin välisukse ja istusin külmale kivitrepile. Hetkel ei huvitanud mind,et homme on kool. Ma tahtsin teada,mis on selle ukse taga,mis mitte kuidagi ei avanenud ja jõuda seletuseni. Miks oli Noah öelnud mulle,et ta on halb? Miski tema juures oli valesti. Ebainimlik,maaväline.
Ma mõtlesin kõigile filmidele,kus on olnud midagi maagilist.
Ma välistasin Harry Potteri. Ma turtasatasin naerda selle peale. Noah puustkepi ja ümarguste prillidega.

Ma teadsin,et kõik võimalikud vastused on mul kõrval toas ja mul oli mõte.

Ma tõusin püsti ja kõndisin maja taga olevasse garaaži ja leidsin endistest elanikest maha jäänud tööriistakastist haamri.

Ma sulgesin garaaži ukse ja viskasin raske raudhaamri maha. Ma kõndisin maja ette ja tõstsin seinalt maha redel ja lohistasin selle akna juurde,mis oli seest poolt ajalehti täis kleepitud. Ma võtsin paremasse kätte haamri ja ühe käega aitasin ennast üles ronimisel.

Ma jõudsin aknani ja toetasin jalad kindlalt eelviimasele pulgale. Ma tõmbasin näo eemale ja virutasin täiest jõust vastu akent. Killud lendasid igasse suunda ja ma tundsin kuidas mu õlast hakkas verd tilkuma. Ma ignoreerisin verejooksu ja lajatasin haamriga veel üks kord. Ma kuulsin ema karjatust ja hüppasin aknast sissr ning maandusin puitpõrandal. Ma jooksin ukseni ja virutasin sellele jalaga täiestjõust. Uks kukkus hingedelt maha. "Vao."

Ma jooksin ema juurde ja põimisin käed ümber tema. "Kõik on korras,see olin lihtsalt mina."
"Sa lõid kell pool neli akna sisse?"
"Vabandust."
Ema ohkas ja sõnagi lausumata läks ta oma tuppa magama. Ma võtsin oma toast suurr vanillilõhnalise küünla ja läksin tagasi tuppa. Ma süütasin selle ja istusin puust laua taha. Laual olid raamatud,märkmikud. Ma avasin esimese ettejuhtuva ja sirvisin seda.
Esimesele leheküljele oli kirjutatud suurelt 1975. "Poisi tattoveering."
Ma sosistasin endale vaikselt ja pöörasin lehekülge.
Mulle vaatas vastu kellegi korralik käekiri ja ma hakkasin seda lugema.
"1975 aastal leidis kaubalaeva meeskond tundmatult saarelt poisi. Keegi ei teadnud,kuidas ta oli sinna saanud,aga ta oli ohtlik. Ta manipuleeris laevad olijate mõistusega. Pani nad nägema asju ja pettis neilt välja miljonite ulatuses asju. Peale seda ei näinud keegi seda poissi. Paar kuud hiljem leiti samalt saarelt tüdruk,kes oli umbes 16 aastane. Tema oli teistsugune. Ta aitas inimeste probleemidele vastuseid leida. Ta aitas aru saada,kes me oleme. Peale leidmist ei nähtud tüdrukut enam kunagi. Valitsus vaigistas teema maha ja peagi unustati kõik. Ühel päeval,aga ühendasid kuri ja halb, Kirjutajad ja Lugejad oma võimed,et oma sugused tundmatult saarelt tuua maismaale. Nad tegid kokkuleppe,et nad ei kohtu enam omavahel,kuid midagi läks valesti. Kirjutaja ja Lugeja armusid. Suuremad jõud said haisu ninna ja lukustasid Kirjutajate ja Lugejate tunded musta kasti ja peitsid selle ära. Mina olin Lugeja. Hea,aga Blake,kui sa seda loed,siis sa pead kasti leidma ja tunded vabastama enne,kui on liiga hilja. Sa pead mõne Kirjutaja enda poolele saama,sest kui kasti avab ainult üks pool,siis ta laseb lahti midagi kurja ja tagajärjed ei ole hea. Sa ilmselt küsid nüüd,kuidas ma sind tean,kuidas ma sellega seotud olen. Vastus on lihtne. Ma olin ülemjuht. Lugeja. Sa pead muutma maailma Blake. Enne surma oli mu ülesanne juhtada sind vastusteni. Sa oled järeltulija. Sa oled Lugeja. Sa oled see,kes peab andma tagasi,mis on võetud. Sinust oli ettekuulutus juba alguses. Sinu kättes on saatus.

Mu õlgadele oleks justkui maandunud telliskivi. Midagi tohutult rasket,mis surus mul hinge kinni. Ma ei teadnud,kas ma saan hakkama,aga ma teadsin,et ma vajan Noahd ja ma vajasin teda kohe.