The 1975

5

Ma nõjatusin vastu kapi ja hingasin sügavalt sisse ja välja. See ju ei olnud mitte kuidagi võimalik, et poiss oli just minuga rääkinud. Mu peas.

Ma lukustasin kapi ja viskasin oma raamatud sisse. Ma vaatasin kapide jada,mis koridori lõpuni välja viis ja korraga riivas mu kõrvu kriuksumine,mis mu kõrvadele haiget tegi.

Ma jälgisin tume roheliseks värvitud kapi,mille nurkadelt koorus värvi ja lükkasin ukse ettevaatlikult kinni.
Kapp tegi jälle kõrvulukustavat häält.

Korraga lendas kapi hingede küljest minema kruvi ja uks hakkas hirmutavalt liikuma. "Mida kuradit?"

Ma jõudsin eest ära hüpata. Uks lendas kapi küljest minema ja lohises mööds koridori edasi.

Koridor oli tühi. Ma suutsin mõelda ainult sellele,et mu kapi uks oli just imeväel hingedelt maha lennanud.

See pidi olema uni,kell ei olnud ju veel helisenud ja koridor peaks olema täis teismelisi.

Mulle tuli meelde,et filmides inimesed näpistavad ennast,kui miski tundub neile ebareaalne. Nii ma tegingi.

Ma pigistasin enda küüned nahka ja tundsin,kuidas ma läbi mitme dimensiooni tagasi maa peale jõudsin.

Ma avasin oma silmad ja kõikusin edasi-tagasi ja üritasin taas tasakaalu leida. Mu ümber oli kogunenud hulk inimesi,kes uudishimulikult mind uurisid.

Ma tundsin,kuidas kellegi käsi mind eemale tõmbas ja vastu külma seina lükkas. "Mida sa just tegid?"

"Ma ei tea."kogelesin vastuseks.

Mu pea käis ringi ja ma tundsin,kuidas maapind mu jalge alt ära kadus.

"Keskendu ühele asjale."sosistas Noah ja asetas oma käed mu õlgadele.
Ma jälgisin kapi. Seda sama tumerohelist kapi. Värv oli nurkadelt maha koorunud ja alt paistis määrdunud kollane toon.

Ma hoidsin oma pilku ja müra summutamiseks keskendusin ma the 1975 laulule,mida ma olin kooli sõites kuulnud.

Ma tundsin,kuidas kõik hakkas vaikselt oma kohale loksuma ja pöörasin lõpuks pilgu Noahle.

"Kas see on okei?"
Ma vaatasin teda ja ta pilgus oli samaaegselt nii uudishimu kui viha.

"See ei tohiks sinuga juhtuda."vastas ta ja ristas käed enda rinnal.

Ma närisin huult."See pole õige. Ma tundsin seda,ma oleks just kui ajas tagasi läinud."

"Vahest juhtub seda,et inimesed eksivad liiga oma mõtetesse ära ja kujutavad endale asju ette."

"Noah,sa ei saa aru."

Poiss vaatas mind küsivalt,kuid korraga muutus ta näoilme karmiks ja ta silmad täitusid vihaga."Blake,unusta ära."

"Nii et sa jätad mu jälle seletuseta,mis sa arvad,et ma ei saa aru? Ma tean,et sa mängid mu mõistusega. Ma kuulsin sind enda peas." Ma hammustasin liiga kõvasti huulde ja tundsin,kuidas mu suu vere maitsega täitub.

"Sa oled eriline ja ma olen eriline."sosistas poiss taaskord.
Ta astus mulle paar sammu lähemale.
"Kuid sinu eesmärgid on kõrgemad."

Ta astus sammu veel lähemale.
"Aga mina ei plaani sind aidata,sa pead ennast ise lahti lugema."

Ma taganesim väikeste sammude haaval. "Mis mõttes lugema?"

"Ma ei saa sind aidata."
Noah naeratas,kuid see polnud sõbralik naeratus. "Ma olen halb ja sa oled hea."

"Kuid kõik saavad muutuvad."laususin ma vaevu.

"Mitte siis,kui see sul sünnis kirjas on."

"Sa hirmutad mind."
Ma olin veel paar sammu kaugemale astunud. Ma tundsin,kuidas kananahk mu kätele tekib.

Ma ei teadnud,kas see mis minuga ennem juhtus oli loomulik.
Ma olin alati uskunud,et maailmas on asju,millest meil pole õrna aimugi ja saladusi,mis on mõeldud jääma salajaseks.

Kuid ma ei arvanud,et ma suudan midagi üleloomuliku korda saata. Noah ütles,et ma ära unustaksin, aga ma teadsin,et ma polnud oma mõtetesse lihtsalt ära eksinud.

See oli midagi seletamatut. Ma vaatasin poisi pruunidesse silmadesse,ma tundsin tema läheduses hirmu ja sama aegselt ka midagi nii uskumatult külge tõmbavat.

Ma polnud seda esmakohtumisel tundnud,aga nüüd? Miks nüüd?

Ma olin justkui saanud mingisuguse imevõime,mis oli aidanud mul hirmu tunnetada.

"Hoia minust eemale."
Noah astus samuti eemale.

Kell oli juba päris kaua aega tagasi helisenud,kuid nüüd me seisime mõlemad teineteisest nii kaugel kui vähegi võimalik oli.

"Äkki ma ei taha sinust eemale hoida?"küsisin ma.

"Blake,sa pead."ohkas ta."Me oleme erinevad."

Ta vaatas eemale.

Ma ei tahtnudki temaga ju midagi tõsist algatada. Ma tahtsin olla ta sõber. Ma ei vajanud midagi muud.

Peale isa surma oli mulle tähtis,et ma saaks kedagi usaldada ja ainuke sõprussuhe,mida ma olin suutnud hoida oli jäänud maha New Yorki.

Ma hoidsin Snowga sidet ja ta lubas mulle külla tulla,aga ta ei saanud ju olla minu kõrval koguaeg.

Mulle tuli meelde päev,kui Snow tuli minu juurde ja tutvustas ennast. Tal olid tumepruunid juuksed-peaaegu et mustad,mis rippusid üle tüdruku õla.
Ta mängis oma lokkidega samal ajal,kui me üritasime vestlust arendada.

Algselt tundus ta nii vaikne,kuid kui ma teda lähemalt tundma õpisin oli Snow just see,kellel tulid kõige pöörasemad ideed.

Näiteks,kui tüdruk tahtis öösel empire state buildingile sisse murda ja linnatulesid näha. Tagantjärele mõeldes: mitte nii hea mõtte.

Mu ema oli üpris ehmunud,kui politseiauto mind koju tõi.

Korraga tundsin kuidas keegi raputab mind. "Sa jääd jälle oma mõtetesse kinni."ütles poiss.

"Ma põgenen reaalsuse eest."
Ma naersin sarkastiliselt ja hakkasin oma klassi poole kõndima.

"Kuhu sa lähed?" Noah jooksis mulle järgi.

"Tundi,ma olen niigi juba kümme minutit hilinenud."vastasin ma ja kiirendasin sammu."oli tore jutuajamine."

"Meie kaks oleme põhjuseks,miks vastandid ei tohiks tõmbuda."

Ma tardusin paigale,kuid selja taha vaadates oli koridor tühi. Ainult vanema poolne koristaja askeldas oma käruga ringi.

"Tore esimene koolipäev."pomisesin ma enda ette ja suundusin klassi otsima.