The 1975

10

Ma toetasin pea vastu autoklaasi ja jälgisin,kuidas klaas väikeste piiskadega täitub. Leo oli magama jäänud ja ma olin iga viie minuti tagant telefoni kontrollinud. Noah hoidis oma silmi teel. Ma ei teadnud,kus me olime.
"Mul on vaja vetsu minna."
"Päriselt Blake?"
"Mhm."
Noah ohkas ja sõitis edasi.
"Mul oleks nagu kohe praegu vaja."
Ma vaatasin tema poole.
"Paari kilomeetri pärast on bensiinijaam ja seni kaua ole vait, sa pead õppima ennast talitsema."
Me mõlemad jäime vait. Auto täitus taas vaikse nohinaga.

Noah pööras bensiinijaama juurde ja ütles, et ma kähku teeksin. Ma hüppasin autost välja ja suundusin jaama poole. Ma seisin pikas järjekorras ja ootasin oma korda. Kuulsin väikest mühatust ja pöörasin ümber. Leo naeratas. "Noah saatis mind patrullima."
"Plaanid minuga kaasa tulla?"
"Vajaduse korral küll."
Punastasin.

Leo ei sarnanenud Noah-ga mitte kuidagi. Ta oli pikem ja ta oli kehaehituselt õbluke. Tal olid helepruunid, natukene krussi tõmmanud juuksed ja tema silmad olid rohelised.

Ma jälgisin enda ees seisva mehe kukalt ja lõin tüdimusest oma jalga vastu põrandat. Ma märkasin mehe kaelal tättoveeringut. 1975. Ma ahetasin ja sikutasin Leo varrukast. Ta pööras ümber. Ta vaatas mehe kaela. "Jookse."
Ma tormasin väljapääsu poole ja sealt edasi autoni. Avasin ukse.
"Mis juhtus?"
"Mehel oli kaelal tättoveering."
Ma hingeldasin valjult.
Noah käivitas auto ja tagurdas parklast välja. Ta sõitis maanteele ja kihutas.
"Leo?" Vaatasin poissi küsivalt.
"Jookseb järgi."
Ta pigistas rooli ja pööras auto metsatukka.
"Kuhu me läheme?"
"Kasti ei ole enam. Me pole palju aega,ma pean su välja treenima."
Ta pööras auto vana laohoone ette. Noah hüppas autost välja ja avas laoukse. Ma järgnesin talle ja kohendasin oma seljakoti õlal.
"Mis mõttes kasti ei ole enam?"pärisin ma.
"Kirjutajad said kätte selle,aga nad saavad võimu enda kätte,kui nad tapavad Lugeja."
"Kas neil on Lugeja?"
"Ei,aga nad tulevad ise meie juurde."
Mu telefon helises.
"Hallo?"
"Tere,Blake."

Ma värisesin üle terve keha.
"Kohtume homme kell 8 Westoni kohvikus. Tule oma poiss-sõbraga."

Ma viskasin hirmunult telefoni maha.
"Nad on meil jälil,nad teavad, et me tahama kasti."
Noah vaatas mind murelikult.
"Me alustame treeningutega kohe."
Ma asetasin oma koti nurka ja võtsin oma dressipluusi seljast.
"Tühjenda oma meeled."
Ma vaatasin Noah-d. Ta kael tegi ringi ja ta silmad muutusid helesiniseks.
Ta jooksis vihaselt minu poole. Ma põiklesin osavalt eemale. Poiss ei suutnud hoogu maha võtta ja lendas vastu seina. Nüüd oli minu kord. Ma jooksin ja lõin teda rusikaga kõhtu. Ta lendas teisele poole ruumi. Korraga tundsin,kuidas mind tabas midagi külma. Mu kukkalt tabas lumepall.
"Sa mängid sellist mängu."
Ma naersin vihaselt. Ma surusin oma käed rusikatesse ja keskendusin Noah mõtetele. Ta tahtis mind seljatagant rünnata. Ma sirutasin oma küünarnuki välja ja äsasin talle sellega. Ta kukkus maha. Tal oli valus.

Kuid juhtus midagi ootamatut. Mind tabas valu nagu keegi oleks mind kõhtu löönud. Ma kukkusin poisi kõrvale maha.
"Mis toimub?"laususin ma läbi hammaste.
"Kui mul on valus, on sul valus."
Ta naeratas mõrult.

See oli mõttetrikk. Ma teadsin,et Noah manipuleerib minuga.
"Lõpeta ära."karjusin ma.
Ma kujutadin ette endale kivimüüri. Ma üritasin teda blokeerida. Korraga kadus valu. Ma vaatasin poisi poole. Ta näol oli hämmastus.
"Kuidas sa tegid sega?"
"Kuidas ma blokeerisin sind." Hõõrusin oma käsi. "Ma pole nii nõrk,kui sa arvad."

Ta tõusis püsti ja kõndis mulle lähemale. Ma vaatasin väikest lampi,mis laes rippus ja ainukesene laohoonet valgustas. Noah oli mulle nii lähedal. Ta silus mu juuksed kõrva taha. Ta sosistas. "Homme kasuta kilpi."
Ta silmad muutusid tagasi pruuniks. "Ma ei lase sulle liiga teha. Need mehed on hullud."

Meie ninad puutusid kokku. Ta võttis mu kätest kinni ja siis ta suudles mind. Ta huuled puutusid õrnalt minu omadega. Ma põimisin enda käed ümber tema kaela. Poiss tõstis mind üles ja mu jalad olid ümber tema keha.
Ma naeratasin vastu tema huuli.

"Tuvikesed ma ei tahaks teid segada,aga me peaksime minema."
Leo toetas vastu seina ja tal olid käed risti rinnal. Noah pani mu maha ja ma märkasin,kuidas ta põsed õrnalt punaseks tõmbusid. Ma muigasin. Ma võtsin enda koti ja viskasin selle üle enda õla. Ma sidusin dressika ümber enda puusade ja järgnesin kahele poisile.
"Siin lähedal on motell."
Ma noogutasin ja kinnitasin oma turvavöö.
"Anna mulle oma kott."
Leo ulatas käe välja ja haaras mu koolikoti sangast. Ta tühjendas selle enda kõrval istmele. Ta võttis enda kätte väikese polaroid kaamera.
"Päriselt Blake? Polaroid kaamera?"
Ta naeris.
"Mis on?"
Ta naeris edasi ja võttis mu kotist läikiva mobiiltelefoni.
"Seda pole sul vaja enam."
Ta murdis telefoni otseses mõttes pooleks ja viskas selle autoaknast välja.
"Miks sa nii tegid?"küsisin ma vihaselt.
"Et keegi sind jälitada ei saaks? Sinu kaitsimine on nüüd esmatähtis,kuna mina tahan ka kunagi kedagi armastada,haiget saada,ainus mida ma tunnen on füüsiline valu. Ma tahan tunda Blake."

Ma ei vastanud poisile. Ma pöörasin ümber ja vaatasin,kuidas Noah auto käivitab ja hoone juurest minema sõidab. Ta hoidis enda vasakut kätt roolil ja teisega minu oma. Ma üritasin ta mõtteid lugeda.
"Ära proovigi."lausus Noah ja naeratas.