"Ja nagu oligi varas?"Mu ema vaatas mind murelikult ja ahetades.
"Keegi ei saanud viga,ta võttis lihtsalt isa raamatu."
Mu ema viskas kahvli taldrikule ja toetas oma pea kätele ja vaatas mind uurivalt. "Kas see pole sinu arust imelik?"
"Muidugi on,mingi psühho on mu toas ja ma ei jõua silmagi pilgutada,kui ta juba läinud on. See uurija oli ka väga imelik."Anne ohkas ja koristas lault nõud ja pani need masinasse.
"Äkki kolimine polnudki nii hea mõtte,kui see esmapilgul paistis."
"Ema ära räägi niimoodi,ma olen nii paljudest asjadest loobunud ja ma ei taha nüüd enam kahetseda."Ema kuivatas käsi käterätti ja tuli samaaegselt minu juurde. Ta viskas rätiku lauale ja kallistas mind tugevalt. "Küll kõik paika loksub."
Ma tundsin,kuidas üks soe pisar mööda mu põske alla veeres ja ema õlale maandus. "Ma armastan sind."
Ma lasin kuuldavale vaikse nohina.
"Mina sind ka."
Ta silitas mu pead ja ma tundsin ennast jälle väiksena.Ta suudles mu laupa ja suundus taas oma asjatoimetuste juurde.
"Emps,kas sa oled selle salapärase ukse taha piilunu juba."
Ta naeratas. "Sorri ma pole veel jõudnud."Ohkasin vaikselt ja läksin oma tuppa.
Ma sulgesin ukse ja istusin voodi servale. Ma märkasin,et taevasse oli tõusnud suur täiskuu,mis eemal paistvatele mägedele valgust heitis.Silmitsesin tükk aega,kuidas pruunid-kollased mäed särasid. Märkasin mäe äärel seisvat inimest. Pime oli ja ma ei suutnud teha kindlaks,kas tegemist oli naise või mehega. Võõra juures oli midagi imeliku-justkui oleks ta õhus hõljunud. Korraga ilmus vaatepilti ka teine,kes tollele rusikaga kõhtu virutas. Ta haaras oma tagataskust relva ja paari sekundi pärast käis lask ja surnud keha prantsatas maapinnals.
Ma tundsin,kuidas hing kinni jääb ja pilt minu pähe talletub. Ma jooksin trepist alla ja tormasin kööki.
"Ema,ma just nägin mõrva pealt."
Ma hingeldasin valjult.
"Blake,rahune maha." Ta mudis mu õlga ja tõusin käbedalt püsti.
Ma seletasin talle,mida ma olin näinud.Ma tõmbasin jakki ümber õlgade ja astusin sooja öösse. Anne lukustas ukse ja järgnes mulle kannjonite poole. Peagi seisime me paigal ja ma uurisin ümbrust. Mäestik nägi välja väga rahulik-isegi liiga.
"Näed,siin pole midagi." Anne ohkas,ilmselt tüdinenult,et ma olin ta kell üksteist endaga kaasa vedanud.
Kuid ma olin endas nii kindel. Ma nägin,kuidas ta tapeti. Nii kummaline kui see ka poleks."Tead,see on okei,et sa näed asju. Nii palju on juhtunud ja see ajabki sul pea sassi. Minu soovitus oleks,et mine kooli ja leia endale uusi sõpru."
"Mul on sõber."valetasin ma.
Ma ei tahtnud,et ema minu pärast veel rohkem välja stressaks. Ma tegin iseendale kaks lubadus. Lubasin,et üritan olla sotsiaalsem ja uurida välja rohkem Noah kohta. Selle poisi juures oli midagi mäda ja ma tegin endale eesmärgiks see välja uurida.Me kõndisime vaikselt koju tagasi. Ema ütles,et ma magama läheks ja ma koperdasin magamistuppa. Ma viskasin voodisse pikali ja lasin kuuldele valju ohke.
Ma teadsin,mida ma nägin ja plaanisin tõestada,et ma pole hulluks minemas. Loodetavasti.
YOU ARE READING
The 1975
Teen Fiction"Mis on sinu lugu?"pärisin ma hingeldades, poisile järgi joostes. "Ma kirjutan seda alles."lausus ta ja kiirendas tempot."aga ma tean,et mu lugu algab nüüd,koos sinuga."