Päikese poole

Peatükk X. VIIMANE!

Otsus lahkuda töölt ja alustada vabakutselise karjääri oli olnud kaalutletud ja vajalik samm. Viimased nädalad olid olnud täis valmistusi ja pinget, kuid lõppkokkuvõttes olin jõudnud hetke, mil võisin öelda, et olin valmis uueks alguseks.

Viimasel ametlikul tööpäeval tundsin end nostalgiliselt, kui pöördusin viimast korda oma kolleegide poole. Olukord oli emotsionaalne, kuid samas rahulolev. Minu lahkumine oli olnud hästi planeeritud ning kõik oli kulgenud sujuvalt. "Aitäh kõigile toetuse ja sõpruse eest," ütlesin kolleegidele. Kolleegid naeratasid ja soovisid mulle edu. Olin tõeliselt tänulik nende toetuse eest, kuid tundsin, et on aeg minna edasi ja avastada uusi võimalusi. Kolleegid olid jäänud meeldivateks ning lahkumine oli toimunud sõbralikult ja sujuvalt.

Mõni nädal hiljem

Uue elu algus vabakutselisena oli täis väljakutseid, kuid ka põnevust. Vabadus valida oma tööajad ja projektid andis mulle palju motivatsiooni ja energiat. Olen kiirelt jõudnud järeldusele, et vabakutselise töö nõub rohkelt organiseerimist ja distsipliini, kuid see tasub end ära. Klientide hulk kasvas ja tööde kvaliteet tõusis. Mul oli tunne, et olen leidnud oma koha ja teinud õiged valikud.

Oli päev, mil istusin arvuti taga ja vaatasin üle oma viimasel ajal saavutatud edusamme. Otsustasin, et on aeg vaadata tagasi. Kõigepealt andsin endale andeks ja leidsin rahu olukordades, mis olid mind kunagi murelikuks teinud. Karli ja tema lahkumise puhul leidsin lõpuks, et olen suutnud andeks anda ka talle ja mõista, et see oli osa meie mõlema kasvuprotsessist.

---

Ühel päeval, kui olin lõunapausi ajal jalutamas, et peast selgust saada ja ideid koguda, sattusin ühte kohvikusse, kus polnud ammu käinud. Kohvik oli hubane, ja mõtlesin, et see oleks hea koht, kus mõtiskleda ja võib-olla isegi veidi lõõgastuda.

Kohvikus istusin nurklauda ja tellisin endale kohvi, kui nägin tuttavat siluetti, kes istus vastaslauda. Polnud kahtlustki — see oli Meron-Lauri. Ta polnud mind märganud, kuid minu süda tegi väikese hüppe. Olin nii üllatunud kui ka põnevil, et meie teed olid taas ristunud. Läksin ettevaatlikult tema lauda juurde ja tervitasin teda. Meron-Lauri tõstis pea ja tema näole ilmus rõõmus üllatus. "Heliis! Milline juhus, et sind siin näha!"

Kohvik oli vaikne ja mugav koht, kus vestelda. Istusime kokku ja hakkasime rääkima, kuidas meil läheb. Jagasime oma uusi saavutusi ja väljakutseid, rääkisime oma projektidest ja isiklikest edusammudest. "Olen tõeliselt rõõmus, et kohtusime," ütles Meron-Lauri. Vestlus kulges edasi ja tundsin, et olime mõlemad kasvanud ja arenenud. See juhuslik kohtumine andis mulle tunde, et oleme suutnud liikuda edasi oma teekondadel, andes andeks minevikule ja olles valmis uueks.

Kohtumise lõppedes soovis Meron-Lauri kõike head. Noogutasin talle, soovisin sama ja kallistasin teda veel hüvastijätuks. Meie vestlus andis mõista, et kuigi oleme oma teed läinud, on vahel hädavajalik vaadata tagasi ja hinnata, mida oleme saavutanud.

Kohtumise lõppedes olin rahul, et olen suutnud leida oma tee. Edasi liikudes olid mind ees ootamas uued väljakutsed ja võimalused.