Päikese poole

Peatükk VIII

Õhtul, kui jõudsin lõpuks koju, tundsin ennast täiesti kurnatuna. See oli olnud pikk ja pingeline päev kontoris, täis ootamatuid olukordi ja lahendamist vajavaid probleeme. Ainus, mida ma nüüd vajasin, oli hetk rahu ja vaikus. Viskasin oma koti diivanile ja suundusin kööki, et endale tass teed teha. Kõik toad olid vaiksed, ainult külmkapi vaikne surin täitis õhku.

Jäin mõtlikult diivanile istuma, teetass endiselt käes. Õhtu oli vaikne ja rahulik, aga mu mõtted olid kõikjal. Kuigi olin viimased paar päeva keskendunud ainult tööle ja Meron-Lauri lahkumisega seotud segadusele, naasis nüüd mu meelele keegi teine — Karl.

Karl oli olnud minu elu armastus, või vähemalt olin ma endale nii kinnitanud. Meie suhe oli olnud täis kirge ja lubadusi, kuid see kõik lõppes ootamatult. Ta kadus niisama äkki, jättes mind üksi. Olin harjunud elama teadmisega, et mul on igaveseks küsimusi, millele ei saa vastuseid. Kui Karl äkitselt mulle sõnumi saatis, ei teadnud ma, kas olla ärevil või kurb. Ta palus tulla mul kohvikusse, kus oli meie viimane ühine õhtu.

Aeg paistis seisvat, kui astusin kohvikusse sisse ja südamepekslemine muutus aina kiiremaks, kui lähenesin lauale, kus Karl juba ootas. Tema nägu, kuigi tuttav, oli kantud uue kurbuse ja tõsidusega.

"Tere, Heliis," ütles Karl, kui istusin tema ette. Hääl oli tuttav, kuid täis mingit uut, raskemat kõla. Vastasin talle samaga, püüdes hoida oma hääletooni võimalikult rahulikuna. Karl võttis hingas sügavalt sisse ja vaatas ringi, nagu otsiks sobivaid sõnu. "Ma leidsin, et pean sulle siiski tõe rääkima. Rääkima tõe selle kohta, miks ma su niimoodi jätsin. Sõnagi ütlemata." Ma vaatasin Karlile otsa, tundes, kuidas süda hakkab kiiremini lööma. "Miks sa lahkusid ilma igasuguse selgituseta?"

Karl vaatas maha ja rääkis madalal häälel.  "Ma sattusin olukorda, mida ei osanud ette näha. Mul olid väikesed rahaprobleemid, ja need inimesed, kellega ma järsku tuvusin pakkusid mulle kiiret võimalust raha teenida. Alguses ei tundunud see midagi tõsist, aga siis hakkasin märkama, et ma olin sügavalt seotud väga ohtlike inimestega. Ma püüdsin sellest välja tulla, kuid olukord muutus järjest enam ohtlikumaks," vastas Karl.

"Miks sa ei rääkinud mulle, et sa olid hädas?" küsisin ma, hämmeldunud ja pettunud. "Ma oleksin saanud sind aidata." Karl langetas pea ja tõdes, et ta kartis meeletult ja ainukene, viis mind mitte ohtu seada oli kaduda ilma midagi ütlemata. Ma olin hämmingus. Karl oli seotud inimestega, kes on küll nüüdseks vangis, ent see, et tema arvates oli ainukene võimalus lihtsalt kaduda, see tegi haiget.

Vaikus langes meie vahele, täites meie vahelise ruumi jõhkrate tõdedega. Kuulsin ainult oma südame tuksumist. Karl vaatas mulle sügavalt silma, täis soojust ja kahetsust. "Ma tean, et ma ei saa kunagi kõike heastada. Aga ma loodan, et saad kunagi aru, miks ma käitusin nii nagu käitusin." Tõusin laua tagant ja vaatasin Karlile veel korra silma. Ma naeratasin talle, tänasin teda aususe eest ja soovisin kõike head.

Läksin koju, tunnistades, et haavad ei parane kohe, kuid vähemalt sain lõpuks teada, mida Karl peitis. Kuigi tõde oli valus, andis see mulle võimaluse liikuda edasi.