Meie saladus // ee // pausil

5.

Lõpetasin: 11.06

Postitasin: 27.07

Lamasin voodil ja olin vaadanud ära paar osa Pretty Little Liars'st. Kuid nüüd oli aeg ennast sättima hakata. Sorasin kiirelt kapis ja võtsin sealt välja lukuga kõrged mustad püksid, valge topi ja teksa tagi. Panin kõik selga ja aksessuaariks panin kaela teemanti kujulise kaelakee. Kammisin kiirelt juuksed ja panin ühe salgu väikese klambriga kinni, et see silmale ei vajuks. Lõhnastasin ennast oma kõige kallima parfüümiga. Võtsin kapilt Alexi päikesprillid ja telefoni. Surusin varbad baleriinadesse ja jalutasin alla korrusele. Ma ei hoolinud meigist ja suvel pole vaja seda kanda. Päike teeb naha ilusaks.

Vika pole veel koju jõudnud ja Ryan tegi endiselt tööd. Kuid kui kuulis mind trepist alla jalutamas tõstis pilgu.

''Kus sul minek?'' uuris ta naeratades ja haaras siis veepudeli.

''Viin sellele poisile ta päikeseprillid ära...õigemini ta tuleb neile järgi'' naeratasin ja vehkisin õrnalt prilldega.

Ryan jõi vett ja noogutas siis, ega teda väga ei huvitanud ja miks peaks. Ma olen suur neiu ja saan ise hakkama. Vähemalt tema arvab nii.

Uksele kostus koputus, millele ma koheselt reageerisin.

''Näeme õhtul'' ruttasin Ryani juurde ja kallistasin teda kiirelt, viskasin kiire pilgu ka arvuti ekraanile, kust ma midagi välja ei lugenud. Keeruline äri värk. Prillid ikka näpus jalutasin ma esikusse ja ennem ukse avamist vaatasin ennast peeglist.

''Hei'' naeratasin Alexile ukse avades. Tal oli seljas sinakas särk, mis tõi hästi välja ta lihaseid, jalas olid tüüpilised teksad.

''Hei..woah, sa näed väga kena välja'' lausus ta korra pausi tehes. Punastasin ja tänasin, sain aru, et Alex märkas mu punastamist ja ta muigas:,,Lähme?'' ta astus ukse eest ära, ma noogutasin ja tõmbasin ukse enda järel kinni. Jalutasime auto poole kõrvuti ja leidsin hea hetke talle prillid anda.

''Näe, need jäid ennem minu kätte'' sirutasin käe prillidega poisi poole. Ta võttis prillid vastu ja naeratas.

''Heh, aitäh. Loodan, et nad aitasid sind'' naeris ta ja avas siis mulle autoukse. Istusin sisse ja tõmbasin vöö peale. Alex lükkas mu ukse kinni ja potsatas rooli taha. Ta käivitas mootori ja hakkas autoga vaikselt mäest alla sõitma.

''Kui vana sa oled? Kas sul ei peaks täiskasvanu kaasas olema?'' kortsutasin kulmu pilgu Alexile viies.

''Oleksid tahtnud, et mu isa tagaistmel istuks?'' küsis ta minu poole naeratades.

''Ei-ei, see oleks piinlik olnud.'' Itsitasin:,,Kuhu me läheme?''

''Ma tellisin pitsat, päike loojub, ma mõtlesin, et võiks järve äärde minna. Sealt näeb kõige paremini tähti'' pakkus ta välja ja minu jaoks oli see kõik väga romantiline.

''Kõlab hästi'' naeratasin ja märkamata olime kohal. Alex parkis auto ja me kobisime autost välja. Alex haaras tagaistmelt pitsakarbi ja jalutas siis minuni. Ta vaatas mulle silma ja me jalutasime siis kõrvuti mööda teed järvele lähemale. Valisime pikniku paigaks väikese künka. Alex potsatas maha istuma:,,Ma oleks lina ka võtnud, aga ma ei leidnud seda üles.'' Naeris ta ja ma istusin poisist natuke eemale, et pitsakarbile ruumi jääks. Ta avas karbi ja pitsa lõhn vallutas mu nina.

Me õppisime üksteist tundma, rääkisime elust, loodusest, tähemärkidest ja paljust muust. Sain teada, et Alex ei söö seeni, kuid armastab neid pitsa peal ja ta ei suuda vaadata telekat, kui tal on ebamugav asend või kui ta peab seisma. Ta lemmik värv on laimiroheline. Ta sai teada, kuidas ma armastan vett ja selle elu ja et ma tahan tulevikus sukelduma minna. Meie jutt liikus üle lapsepõlvele ja ma rääkisin talle:,,Kui ma olin 14 sain koolikeelu kaheks nädalaks, sest õpetajad ja direktor arvasid, et mina ja mu parim sõbranna kiusasime üksteist, kuigi tegelikult me lihtsalt tegime üksteise üle nalja'' Alex naeris jutu üle ja hammustas oma pitsast viimase ampsu. Me olime terve pitsa ära söönud vähem kui poole tunniga ja nüüd oma tunnen ennast nii paksuna.

''Kas sul õdesi-vendi on?'' uurisin pilgu tähistaevale viies.

''Oli'' vastas ta vaikselt ja ma pöörasin silmad kiirelt Alexile.

''Mul on kahju'' sosistasin piisavalt kõvast, et ta kuuleks.

''Pole hullu, see juhtus pea viis aastat tagasi. Cody oli võitleja, kuid haigus sai temast võitu.'' Ta vaikis korra ja hingas sügavalt sisse. Tõstsin karbi meie vahelt ära ja liikusin Alexile lähemale, kuna tundsin ennast temaga väga mugavalt. Ma kallistasin teda ja paitasin ta selga. Pärast kallistust tõusime püsti ja Alex näitas ühe särava tähe poole:,,See võib kõlada küll imelikult, kuid mulle meeldib mõelda, et see täht on Cody''

Viisin pilgu tähele ja siis veele. See oli ainuke täht, mille peegeldus veel oli hästi näha. Võtsin seda, kui Cody nõusoleku minu puhul. Viskasin pitsakarbi prügikasti ja me jalutasime siis mööda järve äärt.

''On sul veel midagi naljakat juhtunud nagu see eelmine jutt?'' küsis Alex ja sain aru, et ta tahab, et ma ta tuju parandaks.

''Jah, mul on neid päris palju. Mõtlesin sellele samale sõbrannale teha nalja ja ütlesin talle, et olen rase. See juhtus eelmine aasta,olin siis 16. Ja sul pole aimugi, kui kindel ta oli, et tema on isa.'' Rääkisin itsitades: ''Ta oli valmis lapse eest hoolistema ja vajaduse korral tööle minema.'' Alex naeris vaikselt, mis minu jaoks tähendas "missioon täidetud." Jalutasime edasi ja jõudsime peagi sillani, mis viis teisele poole randa. Jalutasime silla keskele ja ma toetasin ennast piirdele.

''On legend, et siin järves elavad maod'' rääkis Alex, mu silmad läksid elevusest suureks.

''Tegelt? See on nii lahe!'' kilkasin nagu väike laps.

''Enamus neiud nii ei arva'' muigas Alex ja vaatas minu poole.

''Ma pole nagu enamus tüdrukud'' pöörasin ennast poisi poole.

''Ma tean.'' Ka tema pööras minu poole:,,Sa oled eriline'' peale seda lauset tundsin kuidas liblikad mu kõhus üles ärkavad ja lendama hakkavad. Alex liikus mulle lähemale ja pani oma huuled õrnalt minu omadele. Need on pehmemad kui arvasin. Nagu suudleks pilve, kuid ta on pehmem. See suudlus ei olnud pealesuruv. Jah, see oli ootamatu, kuid mulle meeldis. See oli õrn ja ettevaatlik. Ta huuled läksid aeglaselt eemale ja ma avasin oma silmad, ta omad olid natuke hirmul, kuid rahulolevad.

''M-me peaks minema. Su tädi kindasti muretseb. Arvas, et ma varastasin su ära või midagi'' sügas ta kukalt, et piinlik vaikus lõppeks. Naeratasin laialt, kuid olin poisiga nõus. Mu naeratust nähes tuli ka tema oma tagasi. Jalutasime aeglaselt tagasi autoni ja Alex sõidutas mu tagasi koju. Suudlesin teda veel ennem välja astumist põsele ja ütlesin „tsau". Ta ootas autoga värava taga nii kaua kuni majja sisenesin.

''Tere, preili „ma ei ütle, millal tagasi jõuan" '' oli esimene asi, mida kuulsin.

''Tere!'' hüüdsin vastu ja jalutasin elutuppa, kus Ryan ja Victoria üksteise kaisus telekat vaatasid.

''Ma ei teadnud, kui kaua mul läheb'' vabandasin ja istusin tugitooli käe pidemele.

''Nojah, aga päikeseprillide tagastamisega nelja tundi ka ei lähe'' naljatas Ryan.

''No räägi, mis tegite?'' pinnis Victoria.

''Hommikul räägin, ma olen nii väsinud'' tegin võlts haigutuse, et ma neile seda rääkima ei peaks.

''Aga...'' segasin tädile vahele.

''Head ööd'' lehvitasin ja kadusin trepist üles.

______________________________

Natuke lühem osa, aga loodan, et olete siiksi rahul :)

Kuidas meeldis? Palun kirjutage komentaaridesse :)

Nautige suve nii palju kui seda veel on ja kallid!! ♥♥