Meie saladus // ee // pausil

9.

Postitan: 08.10

''Tulge sisse!'' kutsusin ma, näol tõsine ilme. Ma teadsin juba nüüd, et sellest ei tule meeldiv õhtu. Pere astus sisse ja ma näitasin neile, kuhu oma ülariided panna. Ise jalutasin ees elutuppa, kuhu nad koheselt järgi tulid. Ashtoni pere ja minu pere kallistasid ja tundus, et nad on päris lähedased. Ma seisin eemal, kuna olin hetkel uustulnukas.

''See on mu õetütar Catherine'' tutvustas Victoria mind külalistele ja ma levitasin piinlikult. Lootes, et me istume nüüd lauda ja hakkame sööma kõlgutasin ennast jalgade peal üles-alla. Mu lootus kadus, sest Ashtoni ema tormas mu juurde ja kallistas mind tugevalt. Vean kihla, et need rinnad ei olnud ehtsad. Need olid kivikõvad. Kallistasin viisakusest vastu, kuigi see oli natuke kiire liigutus. Naine taganes ja tutvustas ennast nimega Molly. Ja lõpuks ometi kutsus tädi meid lauda. Istusin enda tavapärasele kohale. Minu kõrvale istus Victoria ja minu vastu Ashton. No tegelikult Victoria veel ei istunud, ta hakkas roogasi ette tooma. Ta oli imeline kokk, ma olen talle mitu korda öelnud, et ta peaks ''Meisterkokka'' minema. Ta teeks seal kõigile tuule alla, ausalt. Nagu näha, aiandus ja kokkamine käivad käsi-käes.

''Head isu'' soovis Ashtoni isa ja me hakkasime sööma. Tädi tehtud pardiliha viis keele alla. See oli suurepäraselt pruunistatud ja täpselt küpsetatud.

Me kõik nautisime rooga ja muidugi ka seltskonda, kõik rääkisid oma plaanidest ja mälestustest. Muidugi tulin ka mina koos Graysoniga jutuks. Kuulasin hoolega ja parandasin jutu käigus paari asja, mis nad oma jutuga mööda panid. Kuid paari minuti pärast muutus teema ja ma jäin uuesti vaikseks. Mu mõtted triivisid Alexile. Mu silme ette lõid pruunid ja elu täis silmad, ta südant soojendav naeratus. Mu silme ees käis nagu film, kuidas ta mind seal sillal suudles. Ma polnud teda terve päev näinud ja ma igatsesin teda. Tunnistan, et olen temasse tõesti kiindunud. Mul lendavad liblikad kõhus ka siis kui temale mõtlen. Ma pole kunagi nii tundnud.

Järsku tundsin, kuidas telefon mu taskus väriseb. Tõmbasin selle kiiresti taskust välja ja nägin, et helistajaks on Alex. Olin hullumas, kas ka tema mõtles hetkel minule?

''Vabadust, ma pean selle vastu võtma'' ma tõusin lauast ja jalutasin kiirel sammul trepist üles tuppa ja enda tuppa jõudes, lükkasin selle kinni, et saaksin rahulikult rääkida. Vastasin kõnele ja tõstsin telefoni kõrva juurde

''Tsau, Alex'' ma potsatasin voodile ja vaatasin endale sülle.

''Hei, mis teoksil?'' küsis ta elurõõmsalt nagu alati. Mulle tundus, et ta pole kunagi kurb, isegi kui teda süüdistatakse milleski, mida ta teinud ei ole.

''Midagi erilist, tädil on külalised külas ja...''

''Ehk sul on igav?'' naeris Alex teisel pool toru.

''Kuidas sa aru said?'' mu suule tekkis naeratus. Mulle tundus, et ta tundis mind paremini, kui ma ise.

''Ma lihtsalt tean. Kuna sul plaane pole siis tulen sulle järele. Teeme minu pool väikese filmiõhtu'' rääkis poiss rõõmsalt.

''Ma ei tea, kas ma saan niimoodi'' ohkasin ja tõstsin pilgu valgele seinale.

''Ma olen juba autos, pane ennast valmis'' ja sellega pani Alex kõne kinni. Viskasin telefoni enda kõrvale voodile ja tõmbasin kätega üle näo.

Loomulikult, ma tahan Alexiga kaasa minna, aga ma leian, et see on ebaviisakas. Kuid mõttes, et tema tahab mind näha ja ka tema mõtleb minust viis mu elevile ja ma olin valmis kõigeks.

Ümber pöörates ja ukse poole vaadates, ma ehmatan. Uksel seisab Ashton.

''Kas ma saan kuidagi aidata?'' uurin ma juuksed üles hobusesabasse pannes.

''Või saad Alexiga kokku? Ta kasutab sind ära, kas sa ikka tead seda?'' jutustab Ashton.

''Ei tea ja isegi kui kasutab siis ma saan haiget, hetke seisuga usaldan ma teda rohkem, kui sind'' turtsatasin ja haarasin tooli najalt nahktagi.

Ashton mõmises midagi ja ütles siis:,,Aga mis siis juhtub, kui ma neile su lahkumise välja reedan?''

''Tee mis tahad. Mul ausalt savi'' pööritasin silmi, kas me oleme ikka 10.aastased? Ma jalutasin akna juurde ja lükkasin selle lahti.

''Sa võid sealt ennast vigaseks kukkuda'' ta hääl hakkas mulle juba vaikselt närvidele käima.

''Ära muretse, ma olen siit mitmeid korda välja hiilinud ja kujutad pilti, ma olen ikka elus'' tegin sargasmiliselt ehmunud näo pähe. Toppisin ketsid varba otsa ja panin telefoni tasku.

''Igatahes, oli meeldiv sinuga vestelda,aga ma nüüd lippan'' naeratasin võltsilt ja ronisin aknast välja ja siis ettevaatlikult mööda terassikatust jalutades otsisin ma terassi äärt, kust saaksin alla ronida. Paari sekundiga olin muru peal ja jooksin ringiga maja ette. Nägin juba Alexi tumesinist autot natuke eemal seismas ja teda vasta autot toetamas. Jalutasin poisi poole ja hetkega märkas poiss mind, ta naeratas ja istus siis ees autosse, ennem veel ümberring vaadates. Avasin autoukse ja istusin sisse.

''Hei'' naeratasin ja panin turvavöö peale.

''Tore, et sa ikka tulid, ma kartsin korra, et sa ei raatsi ikkagi tulla'' Alex alustas sõitu. Ja me sõitsime läbi pimeda, kuid täna kuidagi aktiivse linnaku.

''Sinuga raatsin ma igale poole tulla'' ütlesin poisile ja tundsin, kuidas põsed punakaks tõmbuvad. Äkki oleks pidanud see mõte pähe jääma.

Alex sügas kukalt, aga näost võisin öelda, et tegelikult talle see lause meeldis. Me jõudsime peagi ühe valge kivist maja juurde. Tuled majas põlesid ehk Alexi vanemad olid kodus. See ajas mu natuke närviliseks. Astusin autost välja ja sulgesin ukse.

''Alex, kas su vanemad on kodus?'' küsisin ja mu hääl värises korra, me pole veel nii lähedase, et üksteist enda peredel tutvustada.

Poiss vaatas korra maja ja nägi, et tuled põlevad ja sai aru, mis ma mõtlesin:,,Ei, see on mu vanaema. Mu vanemad on linna peal.'' naeris ta ja me jalutasime koos ukse poole. Teadmine, et ma kohtun Alexi vanaemaga ei võtnud minult närvi vähemaks. Alex avas ukse ja lasi mind ennem sisse. Astusin esikusse ja võtsin ketsid jalast ära.

''Alex? Kus sa ära käisid vahepeal?'' ma kuulsin vanaproua häält.

''Vabandust vanaema, tõin ühe tüdruku külla'' Alexi vanaema ilmus esiku uksele. Temaga koos tuli ka kaneelirulli aroom, mis mu täiesti täis kõhu korisema tahtis ajada. Alexi vanaema oli terve välimusega, korraliku krunni ja armsa kirjaga põlle kandev vanaproua. Sellist võid tavaliselt muinasjutudes ja see suvi siiamaani ongi minu jaoks olnud nagu muinasjutt.

''Tere'' tervitasin ma viisakalt.

''Oii tere, kas sina oled see Cathy, kellest Alex palju rääkinud on?'' uuris vanaema, ma tõmbasin hinge korraks kinni ja see ajas mind köhima. Ma ei uskunud oma kõrvu.

''Vanaema'' ägises Alex nagu väike laps ja ma itsitasin.

''Mis on, Alex? Väga ilus preili on ju. Mina olen Barbara, Alexi vanaema. Ma tegin just õunapirukat. Tulge, te kindlasti olete näljased.'' kutsus Barbara.

''Catherine just sõi ja mul on ka kõht enam-vähem täis'' segas Alex vanaemale vahele, kuid mina ei tahtnud kutsest ära öelda.

''Aga magustoiduni ma ei jõudnud, ma küll prooviks'' naeratasin sõbralikult, Barbara rõõmustas ja ma jalutasin tema järel kööki, tõmmates Alexi kaasa.

_________________________________________________

TE PIDITE UUT OSA ÜLE KUU AJA OOTAMA!

Andke andeks! Ma tõesti üritasin, aga nüüd olen ma siin ja loodetavasti ka jään!♥

Kuidas meeldis? Komenteeriga ikka ja kallid!

Esimene vaheaeg juba paistab! Ma vajan hädasti seda nädalat välja puhkamiseks.

Ahjaa üks asi veel, kuna ma siin räägin väga palju Grayson ja Ethan Dolanist siis eelmine kuu ETHAN DOLAN FOLLWIS MIND TWITTERIS!!! KAS TE SUUDATE SEDA USKUA? MA KA MITTE! Ma võin olla esimene eestlane, keda ta follob twitteris :o

Okei, aga head aega praeguseks!

♥♥

Hanna