Meie saladus // ee // pausil

7.

Lõpetan: 19.08

Postitan: 19.08

Olime vaevalt autosse istunud, kui vihma hakkas sadama. Sadas nagu oavarrest. Alex käivitas auto ja sõitis parklast välja. Sõit oli rahulik ja raadio käis vaikselt taustaks. Alexi auto oli seest üllatavalt puhas. Teismeliste poiste autod on tavaliselt täis mõtetut kraami...vähemalt minu kodu kohas. Hakkasime just minu kodu tänavasse sõitma, kui mulle lõi pähe, et ma ei taha veel koju minna.

''Alex, peata auto'' ütlesin ma järsku ja ehmatasin teda isegi vist natuke. Ta peatas auto koheselt ja pööras ehmunud pilgu minule.

''Mis juhtus?'' küsis ta mulle otse silma vaadates kuigi mina vaatasin aknast otse välja.

''Ma ei taha veel koju minna...Ma tahan veel sinuga aega veeta!'' ütlesin ma peaaegu nõudes.

''Ka mina tahaks sinuga veel aega veeta, aga midagi väga teha ei saa vihmaga'' ohkas kutt ja toetas selja vastu seljatuge.

''Vii mind palun järve äärde'' palusin ma poissi lõpuks tema silmadesse vaadates.

''Nüüd ma näen kui väga sulle vesi meeldib'' naeratas ta ja vajutas gaasipedaali. Naeratasin vastu ja Alex pööras auto ümber ja suudnus järve poole. Vähem kui viie minutiga olime kohal ja ma ronisin kohe autost välja vihma kätte. Sain hetkega läbimärjaks, mille üle ma korraks naersin. Viipasin käega ka Alexile, kes veel autos istus. Ta raputa õrnalt muigega pead ja ronis siis autost välja. Ka tema oli hetkega märg. Ta jalutas minu poole, kuid ma pistsin jooksu. Ma jooksin järve äärde, ma ei saanud ennem veepiiri pidama ja jooksin jalanõudega vette. Pöörasin ennast ümber ja nägin Alexit rahulikult minu poole jalutamas.

''Ära ole selline tigu!'' naersin ja jalutasin veest välja poisile vastu.

''Su jalad on kindlasti väga märjad nüüd''lausus ta mu tossu ninasi vaadates.

''Ma olen juba läbimärg, vahet eriti pole'' itsitasin ja lükkasin märja juukse salgu näo eest.

''Ahaa'' muigas ta mille peale ma teda müksasin.

''Täitsa totakas'' naersin ta üle. Haarasin Alexi käe ja tõmbasin ta jalgu pidi vette. Ta isegi ei hakanud vastu, lasi mul ennast tõmmata.

Me seisime natuke aega lihtsalt, kui ta järsku mu käest lahti lasi ja mind pritsima hakkas. Karjatasin ja üritasin vees edasi joosta. Olime umbes põlvedeni vees, mis tegi jooksmise raskeks. Tundsin, et kohe kukun üleni vette ja just ennem kui see juhtuma hakkas haaras Alex mu käest ja päästis mu kukkumisest.

''Aitäh'' sosistasin välja hingates ja poisi poole pöörates.

''Ega sul külm pole? Sa värised'' küsis ta muretsedes ja pööras pea natuke külje poole viltu.

''Ei ole, ära muretse'' naeratsin õrnalt ja astusin poisile samm. Oleks tahtnud teda nii väga suudelda, aga ma ei taha kiirustada. Ja lisaks lõin ma ka araks.

''Ma arvan, et pean su nüüd ikkagi koju viima. Ma ei taha, et sa suvel haigeks jääd'' lausus ta ja ma noogutasin. Kõrvuti jalutasime rannale ja siis auto juurde.

''Aga me oleme läbimärjad, kuidas me autosse istume?'' küsisin ma taevast vaadates, mis polnud toonigi heledamaks läinud.

''Mul peaks üks pleed autos olema, ära minu pärast muretse.'' Lausus ta pagasiruumi juurde jalutades ja selle avades. Alex võttis sealt tumesinise pleedi ja lõi pagasi kinni. Ta ruttas minu juurde, pani pleedi mulle ümber ja avas auto ukse, et tekike väga märjaks ei saaks. Istusin kiirelt autosse ja tõmbasin teki otsad endale kaissu. Tekil oli tugev Alexi lõhn, mis mulle meeldis. Alex isutus rooli ja käivitas auto. Võtsin kätte telefoni, mille ennem teadlikult autosse jätsin. Mul oli kolm vastamata kõnet ja 15 sõnumit tädi Victorialt. Ta ainult muretseb. Kribasin talle kiirelt vastuse.