Reegliteta Mängud

1. peatükk

"Millest rääkis professor Morrison?" pärib Jane uudishimulikult.

"Ta pakkus mulle praktikat ühes suures firmas, aga ta ei öelnud millises täpsemalt."

"Oh, Evi, meil on rõõm seda kuulda. Me teadsime, et sa suudad seda. Ja millal algab praktika?" küsib Helen.

"Nelja kuu pärast. Nii palju aega on selleni. Ma arvan, et need neli kuud osutuvad pikimateks minu elus." me naerame koos. See praktika on minu jaoks suurepärane võimalus näidata ennast. Hm, kui kõik läheb hästi siis on võimalik, et ma saan varsti, oma elu esimese töökoha. See mõte teeb mind veel õnnelikumaks.

"Okei, tüdrukud. Ma pean nüüd minema. Mr Fletcher tapab mu ära, kui ma jään jälle tema loengule hiljaks." Helen jookseb loengule ning meie Janega läheme koju. Me üürime temaga korterit New Yorgis. Ma olen pärit Chicagost. Mõne kuu pärast on minu ülikooli tee lõppenud, sellepärast ma olingi nii õnnelik, kui sain teada praktika võimalusest. Mul oli võimalus õppida Chicagos, kuid ma olin lapsepõlvest saati New Yorki armunud. Ilmselgelt olid mu vanemad alguses vastu, kuid lõpuks nad siiski andsid alla. Ja nüüd ma olengi siin. Minu nimi on Evelin Stone, sõbrad kutsuvad mind lihtsalt Eviks. Ma olen parim õpilane kursusel. Minu jaoks on õppimine alati esimesel kohal, võib-olla sellepärast mul ei olegi poissi. Kõige pikem suhe oli mul keskkoolis, kui paari kohtingut võib üldse suhteks nimetada. Ühesõnaga tehke omad järeldused. Ma arvan, et ma pean alguses ülikooli lõpetama ning alles siis korraldama oma isikliku elu. Need on minu reeglid.

"Evi, me läheme täna Märkusega klubisse. Tuled ka?" ma tean, et ta üritab järjekordselt mulle mingi poisi valida ja siis meid omavahel tutvustada.

"Ei, Jane. Sa ju tead, et mulle ei meeldi, kui mind pannakse vastu minu enda tahtmist kellegagi paari."

"No, aga ma juba ütlesin Markusele, et me tuleme. Pealegi ma luban, et ei hakka sind kellelegi tutvustama."

"Ei, Jane"

"Palun, Evi. Lähme lõbutseme. Täna on reede. Me peame tähistama seda, et sa said endale praktika koha." pööritan silmi. Jane suudab igaühe ümber veenda.

"Olgu, aga mitte mingeid tutvusi. Lubad?"

"Luban. Aga nüüd lähme riideid valima."

Kell seitse õhtul oleme mõlemad valmis. Jane näeb nagu alati vapustav välja. Arvatavasti oli tal hea maitse juba siis, kui ta sündis. Tal on seljas liibuv punane kleit, mis sobib talle ideaalselt. Ausalt öeldes sobib talle kõik, mis ta selga paneb.

"Evi, mis sul seljas on?" ma ei üritanud ennast väga pidulikult riidesse panna. Nagu ma juba enne ütlesin, ma ei kavatse täna poistega tutvuda. Minu riietus ei oma tähtsust. "Kas sa tõesti kavatsed minna teksades?"

"Mulle meeldivad need püksid."

"Aga mulle mitte. Tule!"

Jane tirib mind enda tuppa ja teeb riidekapi lahti. Tundub, et keegi hakkab kogu ta garderoobi selga proovima.

"Nii, mitte see, see ka ei sobi, see on liiga tavaline... Ei... Ei... O, leidsin."

Ta võtab välja musta värvi liikuva kleidi. Palun öelge mulle, et ta teeb nalja.

"Mine proovi."

"Jane, ma ei kanna selliseid kleite."

"Tähendab täna on esimene kord." pööritan silmi. Jane ajab mind hulluks.

Mõne minuti pärast astun tuppa ning Jane'i suu vajub imestusest lahti.

"Ma ju ütlesin, et mulle ei sobi sellised kleidid." ütlen talle otsa vaadates.