Reegliteta Mängud

5.peatükk

Vabandan, et see osa alles nüüd tuli. Ma tõesti üritan järgmise kiiremini teha. Loodan,  et teile meeldib :)

--------------

Sisenen korterisse, panen võtmed lauale ja märkan endal Jane pilku. Selline tunne, et ta ootab minult midagi? Ma vaatan talle arusaamatuses otsa.

"Mida?" küsin temalt.

"Sa ei liigu sellest paigast enne, kui ei ütle mulle, kes sind koju tõi!" selles on siis asi. Ohkan raskelt, sest ta ei jäta mind kunagi rahule.

"Adam Eddington, " ütlen ma ja lähen enda tuppa. Jane tuleb mulle järgi.

"Mida?! Kust sa ta leidsid?" Noh, jälle. Pööritan silmi, kuigi ise olen hullult õnnelik, et teda täna kohtasin. Ma ju plaanisingi seda.

"Ta oli jälle ülikoolis. Kolmapäeval korraldab tema firma vastuvõttu ja sinna on kutsutud kümme parimat õpilast." Jane suu vajub lahti.

"Sa sõidad vastuvõtule?" hüüatab Jane.

"Jah," pomisen.

Jane on lihtsalt šokis. Üritan paista välja rahulikuna, kuid hinges mul kõik mässab. Praegu mulle tundub, et ma rõõmustan rohkem selle üle, et ma näen jälle Adamit, mitte selle grandioosse vastuvõtu pärast. Huvitav miks?

"Tähendab, meil on vähe aega." ütleb mõtlikult Jane.

Mida, millest ta räägib?

"Mida sa selle all silmas pead?" pärin ma.

"Meil on vaja osta sulle kleit valida selle juurde kingad ja veel soeng ja meik. Huh. Üldiselt, homme tuleb meil väga pingeline päev." ütleb Jane raskelt ohates.

"Tõsiselt?"

"Kas sulle tundub, et ma teen nalja?"

"Ma mõtlesin võtta midagi sinult." vastan ma. Janel on kindlasti midagi sobivat.

"Evi! See on ju luksuslik bankett! Sinna on vaja midagi erilist." teen rahulolematu grimassi. Ma ei taha temaga mööda poode käia. "Homme, tuleb meil loengud vahele jätta selleks, et sinuga kõvasti tööd teha."

"Aga..."

"Ei mingeid agasid, Stone!" lausub Jane vihaselt. Mida ta vihastab koguaeg.

"Mul pole raha!" ütlen tusaselt. Just hiljuti pidin ma endale uue arvuti ostma, sellepärast ma ei saa praegu raha kulutada.

"Me Markusega aitame sind," lausub Jane.

"Pole vaja Markust sellesse segada," torisen ma. "Ma panen selga selle musta kleidi, millega ma klubis käisin."

Jane raputab hukkamõistvalt pead. No mida veel?

"Homme me läheme poodi, Evi. Tahad sa seda või ei." ütleb Jane järsult ja lahkub. Kas ma kunagi suudan talle vastu seista?

Meie tänane kohtumine ei lahkunud mul peast terve päev. Ma ei suuda millelegi keskenduda, sest et mu silmade ees on siiamaani Adam Eddingtoni pilk. Miks see nii puudutab mind? Ma märkasin, et viimasel ajal ma ainult temast mõtlengi. See on ebanormaalne! Nii, ma pean enda mõtted eemale viima. Võtan kätte notebooki ja alustan töötamist projekti üle, mida muideks peab juba varsti kooli viima.

Akna taga on juba ammu pime. Ma vaatan kella. Peaaegu üheksa. Sisenen automaatselt otsingumootorisse. Vaatan vist mitu minutit vilkuvat kursorit, enne kui kirjutan "Adam Eddington". Ma ei saa aru, milleks ma seda üldse teen.

Minu ette ilmub kohe loendamatu hulk pilte Adamist erinevatel vastuvõttudel, pidudel. Ma teen suu lahti šokist. Kõikidel piltidel on ta tüdrukutega. Aga kõige hullem on see, et kõik tüdrukud on erinevad!Ta vahetab neid koguaeg!