Reegliteta Mängud

9.peatükk

Tardusin paigale. Ta tahab, et ma oleksin tema oma? Mida ta selle all mõtleb?

"Mis sa ütlesid?" pärin sosinal.

Adam veab õrnalt sõrmedega üle mu huulte ja mu süda seisatab.

"Ma tahan, et sa oleksid minuga," ütleb ta närviliselt.

"Ausalt?" küsin ebakindlalt. Mul on raske uskuda, et ma meeldin talle. Ma ei ole üldse selline nagu need tüdrukud piltidelt.

"Jah," sosistab ta kirglikult ja jätab mu huultele kerge suudluse. Vaatan talle sügavale silma. Nad nagu paluksid minult midagi. Tuba on mässinud meid vaikusesse. Pinge mee vahel kasvab iga sekundiga. See piin on väljakannatamatu.

"Ma tahan ka," lausun vaevukuuldavalt.

Adami huuled kõverduvad võidukasse naeratusse, nagu oleks ta just võitnud loterii. Kas tõesti olen mina see auhind?

Ta kummardub minule täiesti lähedale ja veab ninaotsaga mööda mu kaela. See on nii erutav. Ma suren varsti mõnutundest.

Järgmisel hetkel korteri uks avaneb ja Markuse kätevahel Jane vajub sisse. Milline häbi. Adam eemaldub minust järsult.

"Evi?" vaatab mind imestunult Markus.

Jane teeb suured silmad ja vaatab mind süüdlaslikult.

"Emm, paistab, et me tulime natuke valel ajal," ütleb ta ebakindlalt.

"Ma hakkasingi juba minema," lausub Adam tõsiselt "Kas sa saadad mind Evi?"

Vaatan meeleheitlikult Adamit ja siis Jane ja Markust. Asi on halb. Selline tunne, et kõik ootavad, et ma ütleks midagi. Pööritan mõttes silmi.

"Muidugi," vastan, tõstes maast enda mantli.

Hea, et toas põleb ainult üks lamp, sest muidu näeksid kõik kuidas mu nägu muutub punaseks.

"Head ööd," ütleb Adam ja võtab mu käe.

"Head aega, mister Eddington," vastab Jane, olles šokis toimuvast.

Astume õue ja ma üritan vaadata igale poole mujale, ainult mitte Adamile.

"Need olid su sõbrad?" küsib Adam.

"Jah, Jane on minu naaber ja Markus on tema poiss," vastan kohmetult.

"Ma arvan, et praegu oled sa seal üleliigne, kui sa tahad, võid sa minu juures ööbida. Ma võin su hommikul koju tuua," räägib ta rahulikult.

Langetan pea, sest ei tea, mida talle vastata. Tal on õigus, ma ei usu, et saaksin magada, kui korteris on Jane ja Markus. Kuid sõita tema juurde - ei olnud mul plaanis. Ma ju tahtsin temast üldse eemale hoida, kuid tema sõnad tänase õhtu jooksul keerasid kõik segamini.

"Evi?"

"Ma..."

"Mul on palju tube. Ära muretse sulle jätkub ruumi," lausub ta muiates.

"Olgu, sõidame"

John istub endiselt autos. Hm, tähendab Adam ei kavatsenud siia kauaks jääda. Istume autosse ja sõidame välja teele. Heidan pilgu Adamile, kes vaatab mõtlikult aknast välja. Tänavalambid valgustavad tema nägu. Mida ta leidis minus? Kas ma tõesti sain teda kuidagi puudutada? Adam pöörab pea minu poole ja naeratab mulle. Tema käsi paitab mu nägu, tunnen sipelgaid jooksmas üle kogu mu keha. Vaatan teda suu lahti. Minuga pole midagi sellist kunagi juhtunud.

John peatab auto suure pilvelõhkuja ees. Väljume autost ja Adam juhatab mind välisukseni. Vaatan imestusega seda suurepärast hoonet. Wow! Igaüks tahaks siin elada.