Reegliteta Mängud

4.peatükk

Hei, vabandust, et alles täna uus osa. Proovin teha järgmise teisipäeval.

AITÄH kõigile, kes loevad!!!! See raamat on neljandal kohal romances!!!! Te olete parimad :)

--------------------------

Avan silmad ja vaatan kella. Pool kümme! Jumal tänatud, et täna on pühapäev ja ma saan veel veidike voodis vedeleda, Jane ei ole veel kodus. Tunnen, et meid ootab ees tõsine vestlus selle sõnumi pärast.

Ma nägin unes Eddingtoni. Tema hääl, silmad... Ma olin tõesti liiga naiivne. Ma unustasin, et ma olen Evelin Stone, kinnine ja õel naine.

Kuigi ma üritasin, ei läinud mõttet Adamist ikka minema. Ma proovisin veenda ennast, et minu ja tema vahel pole midagi, kuid eilne õhtu segas mind selles.

Jane jõudis koju alles õhtul. Kuulsin kuidas ta lõi pauguga ukse kinni ja suundus enda tuppa. Ma ei läinud spetsiaalselt talle vastu, et vältida ebameeldivat vestlust. Võtsin ühe majandusega seotud raamatu ning süvenesin lõpmatusse arvude maailma.

Koputus uksele tõi mind unest välja. Paistab, et ma jäin magama.

"Oled sa siin?" pärib Jane.

"Jah, ma loen."

"Sa tead miks ma siin olen." lausub ta kavalalt ja istub voodile "Noh, ma põlen uudishimust."

"Mul ei ole sulle midagi rääkida." pomisen vaikselt ja peidan end raamatu taha.

"Evelin Maria Stone! Ma passisin Markuse juures meelega õhtuni selleks, et hiljem võimalikult paljust kuuleks." räägib ta rahulolematult. Ah sellepärast teda nii kaua polnud. Pööritan silmi ja teen näo nagu ma loeks.

"Keegi ei palunud sul Markuse juures olla." lausun. Jane tirib mult raamatu käest ning viskab selle kummuti peale.

"Mr.Morrisonile see ei meeldiks."

"Mul on suva." ütleb Jane vihaselt "Räägi mulle kõigest!"

"Me kohtusime juhuslikult klubis, tantsisime, hiljem pakkus ta jalutama minna. Kusjuures ma nägin välja nagu täelik idioot sinu kontsakingade pärast! Ma komistasin koguaeg. Sa ei kujuta ette kui piinlik mul oli!"

Jane üritab naeru alla suruda, kuid minul pole üldse naljakas! Vaatan teda vihaselt.

"Vabandust, Evi, aga sa nägid lihtsalt jalustrabav välja!"

Löön käega, temaga on võimatu vaielda.

"Ja mis juhtus edasi?"

"Nende kontsade pärast ma oleksin peaaegu asfaltile kukkunud, kuid Adam püüdis mind kinni."

"Ouu, sulle ju meeldis. Evi?"

"Meeldis või mitte, see ei oma tähtsust." lausun pettunult.

"Miks?"

"Me ootasime ära tema autojuhi ja ta tõi mind koju. Sellega meie õhtu lõppeski."

"Päriselt? Sa ei kutsunudki teda sisse?"

"Ma ju vaevu tunnen teda!"

"Evi, vahel sa käitud nii rumalalt." tahan talle midagi vastu öelda, kuid saan ise aru. Ma käitusin tõesti rumalalt.

"Lõpetame selle mõttetu vestluse. Ta sõitis ära, vaevalt me kohtume veel."

"Me võime minna jälle sinna klubisse." lausub Jane kavalalt.

"Minule aitab nendest klubidest!" ütlen vihaselt. Jane viskab pilgu Adami mantlile, mis vedeleb toolil.

"Mis see on?"