Reegliteta Mängud

3.peatükk

Täna on laupäev. Vedelen voodis, lugedes raamatut majandusest, mida soovitas mulle professor Morrison. Jane kavatseb jälle klubisse minna. Ta kulutas terve päeva minu lunimise peale, et ma tuleksin ka temaga, kuid seekord, ma ei andnud nii kergesti alla.

"Evi, Markus helistas ja ütles, et kui sa tule majast välja, siis ta toob meile koju terve poiste karja." räägib lõbustatult Jane "Mina sinu asemel mõtleks enne, kui vastuse annaks."

Pööritan silmi. Markus saab veel minu käest. Ma tean, et ta ei teinud nalja, sest ükskord ta korraldas selle, kui üritas Jane kohtingule viia. Miks ma ei võiks olla see õhtu üksi kodus?

"Olgu." lausun ahastuse noot hääles. Tõusen voodilt.

"Suurepärane" Jane keksib rõõmust. Ahah, mul on ka väga lõbus. "Nii, me peame su kiiremas korras ümber riietama."

Hinges ma nutan enda jõuetuse pärast. No olgu, üks õhtu ei riku ju kõike ära. Tunni aja pärast viib Jane mind peegli ette. Ta toppis mulle selga selle sama musta kleidi, kuid kingad valis veel kõrgema kontsaga. Kuidas ma saan nendega kõndida?

"Jane, sa läksid hulluks! Ma ei suuda nendega isegi autoni kõndida." lausun ärritunult.

"Evi, lõpeta torisemine. Sa näed vapustav välja. Lähme, Markus ootab meid."

Markus seisab auto kõrval. Nähes meid Janega majast välja astumas itsitab ta nagu väike poiss. Neetud, kõik nende kingade pärast.

"Ma topin need kingad sulle tead küll kuhu, Markus, kui sa ei lõpeta naermist." lausub Jane. Ma olen talle tänulik, kuid see on kõik tema süü ju.

"Vabandust, ma rohkem ei tee. Evi, jälle see sama must kleit," räägib Markus "Jane, kingi see talle. See sobib talle valatult."

"See kleit on sinu Evi."

"Ma ei vaja su kleiti, Jane" ütlen vihaselt "Ma ei hakka enam teiega klubides käima!"

"Mina nii ei ütleks" lausub Jane, püüdes peita enda naeratust. Teen solvunut nägu ja istun autose.

"Kuhu me sõidame?" pärin Markuselt. Klubi, kus me eelmine kord käisime ei meeldinud mulle eriti. Liiga palju rikkaid inimesi, kes arvavad, et võivad kõike teha. Ma ei taha sinna minna. Ainult mitte sinna.

"Dark Forest" Ütleb Markus "Kas sa oled seal käinud?"

Vaatan teda vihaselt. Minu mis sa ise arvad pilk ajab teda naerma.

"Evi sa oled nii naljakas. Iga poiss oleks sinust vaimustuses. Ma ei saa aru, miks sa ei anna kellegile võimalust." lausub Markus. Ausalt öeldes tema sõnad riivasid mind.

Ma tean, et ma ei ole kingitus. Arvatavasti ma lihtsalt ei ole veel kohanud seda õiget meest.

"Jäta ta rahule, Markus." kaitseb mind Jane. Sõidame juba.

Klubi "Dark Forest" on veidi väiksem, kui "Tuhat Tähte". Ja siin on palju vähem rahvast. Jumal tänatud. Mulle meeldib siin. Tellin ühe Margareeta ja istun nahast diivanile.Minu plaan tänaseks on istuda siin paar tunnikest ning siis rahuliku südamega koju suunduda. Hetkel läheb kõik nii nagu vaja.

"Hei, kas võib sind tantsule paluda?" pärib minult mingi noormees.

"Ei, ma ei tantsi." vastan külmalt.

"Kõigest üks tants." talle öeldi ju "Ei" milleks veel kord küsida.

"Kao minema" ütlen vihaselt. Poiss pomiseb midagi nina alla ja lahkub siis.

Õhtu möödub nagu ma tahtsingi. Aeg ajalt Jane kutusb mind tantsima, kuid ma ütlen talle, et ma ei ole veel joogiga lõpetanud. Tegelikult on see alles teine portsjon.