Reegliteta Mängud

2. peatükk

Evi

Täna on esmaspäev. Mulle meeldib see päev, erinevalt teistest. Teen ennast korda ja suundun loengutele. Jane tuli koju alles hommkul, nii et esimestesse loengutesse ei ole ta minu poolt oodatud.

Praegu on veebruar, kuid õues on väga soe. Kõikidel minu ümber on halb tuju, kuid mitte minul. Loengud mööduvad kiiresti, mis väga rõõmustab mind.

Jane tuli alles viimaseks loenguks. Me seisame saali ukse taga ja ootame kuni Mr. Morrison teeb ukse lahti. Ma jumaldan tema loenguid, kuigi minu lemmik õppeaine on majandus. Jane räägib koguaeg, et ma olen veidi imelik ja ilmselgelt pärit teiselt planeedilt.

Mr. Morrison avab ukse ja suur hulk üliõpilasi istub tüdinenult laudade taha. Mina ja Jane istume aknapoolse rea neljandasse pinki. Loengu alguseni on veel paar minutit ja me arutame plaane õhtuks.

Vaatan korra mr. Morrisoni poole. Ta räägib mulle tundmatu noormehega, kellel on seljas sinine ülikond. Tema pruunid juuksed on kammmitMina ja Jane istume enda kohale akna poolse rea neljandasse pinki. Loengu alguseni on veel paar minutit ning ud ning ilusti soengus. Võib-olla on see mr. Morrisoni poeg?

"Hei, Evi! Kas sa kuuled mind?" pärib ärritunult Jane. Tundub, et ma jäin liiga kauaks seda meest vaatama.

"Vabandust, ma em... mõtlesin." Jane pöörab pead ja vaatab noormehe poole.

"Temast? Peaks mainima, et ta on päris kena." sosistab ta mulle.

"Jane, lõpeta ära. Ta ei huvita mind ja isegi kui huvitaks, siis ta ei pööraks mulle kunagi tähelepanu." see on tõsi. Ennem hakkaks maa teises suunas tiirlema.

"Usu mind, Evi üks käik poodides ja me parandame selle vea." pööritan silmi. Sellistel hetkedel on Janega võimatu vaielda.

"Lõpetame selle teema. Pealegi kohe hakkab loeng."

"Evi, sa oled parandamatu."

Mr. Morrison naeratab täna kuidagi liiga palju, huvitav mis teda niimoodi rõõmustab?

"Kallid sõbrad! Ma tahan teile öelda, et täna on meil mitte kõige tavalisem tund. Meil on külas "Ed Corporation" asepresident Adam Eddington. Täna viib tema teie loengut läbi. Kuulake tähelepanelikult ja ärge unustage küsida küsimusi." selle hetkel kogu naisauditoorium saalis, hakkas sosistama. Oleks siis ka millest. Okei, see Eddington on ilus, aga välimus ei ütle inimese kohta kõike!

"Tere, lugupeetud üliõpilased. Mõned aastad tagasi ma õppisin nagu teiegi ülikoolis. Kuid praegu ma töötan oma isa firmas." hm Isa tähendab? Kohe näha, et ta ei ole oma elus ise midagi teinud. Ja mida ta siis oskab meile õpetada?

"Ma ei taha, et te arvaks, et ma sain kohe asepresidendiks. Ei ma ei saanud." no oletame, et ma jäin uskuma.

"Kus te õppisite?" pärib naishääl.

"Ma lõpetasin neli aastat tagasi Harvardi ülikooli, kuid ma alustasin tööd juba enne seda. Ma arvan,et kõik teie seas teavad meie firmat "Ed Corporation." muidugi me teame, meile räägiti sellest firmast kogu esimese kursuse jooksul. Üks kõige edukamatest kogu mandril. Minu unistus on saada seal tööd.

Mr. Eddington räägib tervelt tund aega sellest firmast. Loengu ajal küsivad paljud meist temalt erinevaid küsimusi. Suurem osa nendest küsimustest on seotud sellega, kuidas saada tööd ja karjääri kasvu võmalustest.

Mr.Morrison seisab mr.Eddingtoni kõrval ning laseb silmadega üle saali. Tema pilk peatub minul. See on halb.

"Miss Stone, ma ei ole kuulnud teie küsimust."