Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Maal kaskedest lumise metsa taustal lebas oma mõranenud klaasi ja paigast nihkunud puitraamiga endiselt põrandal, kuhu langenud oli. Viimased kümme minutit istusin ja kõndisin vahelduva eduga mööda elutuba ringiratast ning põrnitsesin vahel plastikkotiga peos lebavaid tablette.
Ma ei olnud piisavalt rumal, et ühe neist katsetuseks alla neelata. Juhul, kui see on narkootikum, ja ma tuiskaksin avastatut tagastama, seisaksin valiku ees. See maja oli niigi kummalist rahvast täis ja Jean ei olnud sugugi usaldusväärsem kui kõik eelmised kokku - Opheliat ei saanud muidugi nende hulka lugeda.
Kui selle maja sisemuses paikneb salajane narkolabor ja mina sattusin juhuslikult selle keskmesse, ei oleks pakendi tagastamisel mingisugust head tagajärge. Suurima tõenäosusega kästaks mul ähvardustega suu kinni hoida ning oleksin eluks ajaks saladuse vang. Teine võimalus on lõpetada pooleks hakituna hommikuses prügiveomasinas.
Need võisid ka olla retseptiravimid või mingit laadi antibiootikumid. Teatavasti kasutavad paljud üliõpilased eksamite ajal stimulante, et pea kauem selgena hoida. Virsikukarva piklikud märgistuseta jubinad veeresid edasi-tagasi mööda kiletatud pinda ja sahisesid vaikses toas.
Pane need tagasi raami vahele, kordasin endale juba mitmendat korda, kuigi olin juba pikemat aega üritanud välja selgitada, mis otsast need tulnud olid. Selliseid asju peidetakse alati piinliku täpsusega. Usutavasti saaks ta aru, et keegi oli kraami asukohta muutnud. Lisaks oli ju klaas puru ja puitraam mõranenud.
„Võib-olla on see eelmise üürniku oma ja Jean ei tea sellest midagi," pomisesin maali kõrvale kükitades ja koputasin sõrmenukiga klaasile.
Pudi krabises järeleandlikult vastu - oli veelgi rohkem killustunud peale seda, kui üritasin kogu kremplit üles tõsta. Võpatasin, kui välisukse tagant koridori seinte vahelt raske metallukse sulgumine vastu kajas ja kiire kontsaklõbin trepikotta kadus. Kell oli saamas kaksteist, kuid alles nüüd panin tähele liiklussaginat all tänaval. Keegi lasi juba pikemat aega signaali, trobikonna inimeste jalatsitaldade sahin moodustas mootorisahinaga koori ning kanalisatsioonipealsed luugid klõksusid autorataste all.
Sellegi poolest põrnitsesin ma endiselt tekitatud kahju ja tundsin, kuidas siniste silmaaluste ring aina laienes.
Linn elaks omasoodu edasi, sel ei oleks vahet, kui üksik hing mõne kiskja saagiks langeks. Nii elu ahelreaktsioon käiski. Olin siin üksi ja pidin end kaitsma. Ainus viis seda teha, oli mitte sattuda olukordadesse, kus ainus võimalus end päästa, oleks pimedalt usaldada mõnd võõrast.
„Sa oled tark, Hope," korrutasin endale.
„Mida targad inimesed teeksid?"
Nii tegin ma esimene rumala otsuse tagastada võimalikud mõnuained Jeanile, lootes, et ta ei pahanda väga maali rikkumise pärast. Arvasin, et arukad räägiksid selles olukorras tõtt. Ehk ei meeldinud mulle lihtsalt valetamine. Pealegi ei olnud ma juhtunud süüdi.
