Kahevahel

Ᵽeatükk 70

Mu suu avanes ja õhk põgenes kopsudest, valgudes üle alahuule, vihisedes hammaste vahelt ning jäi väljapääsu leidmata ringlema kaitsemulli seinte kumerustes. Mu pea kohal välkus läbi kristalli moonutatud laealune; nii tormiseks oli kiskunud liikuva kristalli pind, et vaid läbi hägu oli näha välise piirjooni. Selene paiskus kohalt. Ainus, mis temast mu vaateulatusse jäi, oli kivipudi tema saabaste all, mis vastu valli pritsis ja surises, kui naise keha endaga teise maha paiskas. Ash krabas selg ees kukkudes pihku Selene'i juuksed ning tiris ta endaga tagasi Kontrahentide merre.

Tõmbasin hinge ja mu pea vajus vastu Jeffi õlga. Tema keha lagunes koost samaaegselt, kui mu põlved maad puudutasid. Ehkki peod sügelesid ja näpud kraapisid vastu võõrast nahka, ei lasknud ma lahti ning tirisin ta endaga maha. Lõualihased klammerdusid mu luude ümber. Suu ei püsinud kinni, nii et pigistasin lõua vastu Jeffi õlga. Miski mu sees üritas end välja pressida, kuid edutult. See sööstis veresoontest närvidesse ja pani mu keha tukslema. Lihased tahtsid rebida end ühest suunast teise, ent meie ühendatud käed hoidsid mind kinni. Mu peas rõhus tohutu surve, mille all paistis füüsiline keha kaduvat. Jeffi raskus pressis vastu. Püüdsin keskenduda sellele, et püsida koos. Möire, mis me kehasid läbis, polnud minu oma. Betoon mu põlvede all vappus millegi massiivse raskuse all; selle küünised püüdmas leida haardepinda ja tasakaalu, kui kogukas keha mööda põrandat edasi libises. Õhuvool pühkis üle mu näo, jahutades mu tilkuvaid põski. Võib-olla oli see vaid mu kujutlusvõime. Haistsin verd ja kirbehaisu. Liikuv tulekahju pöörles edasi ning selle leegid tootsid karjeid. Hunter oli vabaks pääsenud ning Rose püüdis nüri taskunoaga Jeffi kaitsevalli rebestada. Pilgutasin udu silmist.

Rose'i suu liikus, higipiisad kokku pressitud kulmude vahelt tilkumas, kui ta kogu keharaskuse vastu valli surus. Noatera murdus ja seinale ilmusid verepritsmed, mille Rose õlaga laiali ajas. Vedelkristalli tekkisid praod. Seda vaid hetkeks, kuni kristall veeldus ja kihid valgusid üle tekitatud kahju. Vaatasime üksteisele otsa. Seejärel silmitses ta oma peopesi, millest nuga oli hooletult üle käinud. Ta ei heitnud pilkugi sellele, mis toimus me ees. Nägime vaid silmanurgast liikuvaid varje ja eirasime karjeid, mis ei tahtnud lõppeda. Rose langetas õlad, pressis suu kinni ja astus tagasi, heites allesjäänud noapideme kõrvale. Seejärel lipsas ta mööda kaitsevalli tagust märkamatult portaalini ja kadus selle avausse.

Ka mina kadusin, kui silme ees hakkas keerlema petra liquida kaleidoskoop. Jeff oli lasknud mu kätest lahti. Kiiremini, kui suutsin reageerida, surus ta peopesa vastu valli seina, mis saatis võnke üle terve kupli, ning lükkas teisega mu selg ees läbi tekkinud värava.

Kui mu silmad taas kujutisi eristasid, lamasin keset laadaplatsi selili murul. Kui laperdamine välja arvata, ei jõudnud minuni üle väljaku ühtki heli. Pilgutasin silmi ja kristalli värvimäng hajus ning valgus tuhmus. Leidsin enda kohal halli taevatüki taustal kõrgumas kiviplatvormi otsa pistetud luukere. Selle kolp oli rinnule vajunud, nagu otsiks pilk maast miskit, ja sõrmekontide vahele pistetud riidetükil välkus tuules valge pealuu.

Mu keha oli liiga raske, et istuli tõusta, seega pilgutasin silmi ja liigutasin sõrmi. Tajusin südamelööke rinnus tagumas, ent ei tundnud vere soojust. Katsusin vähehaaval mõtteruumis korda luua, ent mulle vastasid õõnsus ja luukere tühjad silmakoopad. Seda kuniks miski pühkis üle mu parema randme ning maandus avatud peos. Keerasin pead, mispeale asus närvivalu keha soojendama. Miina oli ilmunud hääletult mu kõrvale ning kükitas seal, käed ümber tahmaste põlvede. Mu peos lebas medaljon ja hõõgus, heites Kahevahele kummalist majakatuld. Ohke saatel lasin silmil sulguda ja endal minna.