Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Klaas oli mattunud udusse ja mu jalad tukslesid. Liigutasin varbaid vastu põrandaplaate ja kogusin suuõõnde ühe lämmatava täie kuuma vett. See põletas, liikudes katki näritud põskedes, siis rändas neelu ja tulitas terve tee alla. Mu käed olid pea sama krimpsus ja punased kui Sami ärritunud haav. Nühkisin rätikuga tema verd enda kätelt, kuigi teadsin selgelt, et sellest polnud nüüdseks midagi alles. Miski räpane pesitses ikka kuskil mu sees. Ma tundsin, kuidas see minus liigutas ja jälgis. Mis see oli?
Olin nii uimane ja vee trummeldamisest poolkurt, et kuulsin hääli alles siis, kui maa jalge all vibreerima hakkas. Sammud liikusid taas koridoris üles-alla, hääled neid saatmas. Mõneks tunniks (või kui kaua iganes see kestnud oli), lasus majas ebalev rahu. Keegi ei teadnud, kuidas liikuda või mida teha. Vigastatud poiss oli minestanud ning polnud enam ärkvele tõusnud. Pärast tema kisa lakkamist, mattus maja haudvaikusesse. Sami voodi kõrval istudes kuulsin vahel, kuidas Avi all elutoas klaveriklahve ükshaaval alla vajutas. Avi ja Rose naasid varsti pärast uste paukumist kõrvuti ja vaikides ning kandusid peagi eri suundades laiali. Hanna luges Miinale elutoa vaibal muinasjutte ja Jean keetis vahetpidamata köögis teevett. Teevee kohin saatis mu vannituppa: sulgesin end nii vaikuse kui ka helide eest, mis seda lõhestasid.
Nüüd oli ooteaeg läbi ja pinge katkes, aga ma ei suutnud sundida end liikuma. Toetasin peod vastu obsidiaanikarva keraamilisi plaate ja värisesin selle jaheduse all. Kui liikumine vannitoa ukseni jõudis, tõmbasin hinge ja sukeldusin veejoa alla. Kõrvad valgusid vett täis, imedes mind vaakumisse, ja mõnda aega püüdsin niiviisi seistes südamelööke aeglustada. Siis keerasin vee kinni, lükkasin klaasukse eest, tõmbasin Jeffi toast leitud hommikumantli selga ning sukeldusin mõtlemata läbi sooja veeauru tagasi maja sügavusse. Jahe õhk tabas mind sama äkiliselt kui ellu ärganud maja. Rose kandis koormatäit tekke kätel ja lipsas koridorist treppide suunas. Avi järgnes talle, käed tühjad ja näost kriitvalge. Ta jäi treppidel pidama ja vaatas alla, seejärel selja taha ja võpatas pisut, kui käe tema õlale panin.
„Lähme koos," ütlesin ja Avi surus nokamütsi sügavamalt pähe, enne kui esimese sammu võttis. Ta paistis ebalev, aga ma juhtisin teda käest edasi — rohkem enda jaoks kui midagi muud.
Kõik kordus taas, aga sel korral hüüdsid hääled läbisegi.
„Võta padjad, kergita teda!"
„Too tekid... tõstame kõrgemale."
„Devon? Kas sa kuuled mind?"
„Kuidas Kahevahel ta üldse siia lasi? Kas ta pole mitte ristand?"
„Milline ristand valdab kristalli ja suudab sul vormi muuta? Ennist nägi ta välja rohkem nagu üks neist varjukrantsidest. Ta pole mingi ristand."
„Me peame selle lühemaks lõikama..."
„Ei! Liikumine tirib kudesid, tooge teip, me peame vähendama rebestusi ja siis eemaldama..."
Jack krabas tekid Rose'i kätelt ja hakkas neid põrandale kuhjama. Rose tegi ringi ümber diivani, siis märkas patja Miina raamatu all ja tõmbas selle põrandalt. Miina ei teinud teist nägugi, kui raamat ta põlvede ees maandus. Hunter oli seevastu püsti tõusnud ja liikus vaikides üle ruumi. Keegi ei pannud tähele, kui ta teki enda ümbert kukutas ja Jack selle valmiva voodimadratsi tasandamiseks kokku lappis. Tiib turritas Hunteri abaluude vahelt ja loperdas seljal. Üle kere koorus kuivanud pori ja miskit tintjat. Alles siis, kui Hunter püüdis allesjäänud sulgi selja tagant enese katteks tõmmata, avastasin, et ta oli ihualasti, ja pöörasin pilgu kõrvale.
