Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Väike tüdruk oli rongi istmel sügavasse unne suikunud, näol selgem näpistus rahulolust, kui mina olin möödunud kaks ja pool tundi ennast tundma keelitanud. Viimasest vestlusest Jeffiga oli kulunud ligi tund aega ja see oli teine kord, kui me suhtlust arendada olime püüdnud.
Tema sõidu alguses öeldud sõnad kinnitusid mu mõtetesse nagu takjad – meenusid, kui ta magavale Miinale oma kehasooja poolmantli ümber sättis; sõnagi ütlemata istmelt kadus ja topsi veega naasis, kui olin endalegi märkamatult köhatama hakanud; sama koheva mütsiga naise kohvri uuesti alla aitas, mille ennist üles riiulile oli sättinud; kui ta vaatas mind, arvates, et olin akna najale magama jäänud.
„Kas see pole midagi, mida igaüks tegema peaks, et aidata?" oli ta öelnud.
Rong jõudis valju susina ja aurupilve saatel jaama. Pika mantliga naine, kelle kaks noor tütart tema sabas üksteist patsist tirisid, kadus pilve ja ilmus sealt välja kontsaklõbinal.
Ta hüppas jaama seina äärest välja astunud mehele sülle ja nende äkiliselt armastusväärne embus peatas mitte ainult minu ja Jeffi, vaid ka möödujate ja rongi konduktori pilgud. Viimane naeratas. Ta pidi teadma, kuidas see tundus – olla nii palavalt oodatud ja armastatud.
See oli väike küla künklikul rannikul täis kaluripoode, suletud surfimajasid ja puu- ning klaasitöökodasid. Meid tervitas põlev talvepäike, vahutortidena katustel liuglevad lumehunnikud ja labidatega ähkivad mehed, kes kühveldasid lund kord autoteelt jalakäijate omale ja siis tagasi.
Nad ei teadnud, mida nii paljuga teha. Mina samuti mitte.
Surusin saapaninad asfalti katva tordikurru alla ja kuulatasin tekstuuri krudinat. Miina hoidis Jeffi lähedusse ja noormees kohendas tüdruku mütsi.
„Summerville pole lumine?"
Tema hääl oli pea lämmatatud mööduvate autode mootorite suminast. Sellegi poolest võisin välja noppida kübekese soojust öeldu kõlas. Kui see polnud rahupakkumine, siis vähemalt kinnitus, et ta teadis, kui ebamugavalt ma end tundnud olin.
Surusin paljad käed taskutesse, kõrvad jaki kaelusesse ja raputasin pisut entusiastlikumalt pead.
„Mitte midagi niisugust. Siin on koduga võrreldes imedemaa."
Olin kindel, et ta teadis seda. Kui uskuda Devoni sõnu, muidugi.
Jeff kergitas spordikoti õlale ja isegi ei vankunud selle raskuse all, mis oli ennist rongis maad puudutades pea esile kutsunud tsunami. Siis ta astus pool sammu tagasi ja seisatas uuesti.
„Hiies läheb juba septembrist külmaks. Ma pakkisin midagi soojemat kaasa. Kui jõuame kohale, siis vali midagi välja. Need pole eriti stiilsed, aga... see on parem kui haigeks jääda."
„Sul poleks vaja olnud," mõmisesin jaki kaelusesse, kui Jeff oli Miina juuksesalkude hüpeldes jaama katuse alt välja astunud ja võtnud suuna pimestavalt valgesse, pea puutumatu lumevälja suunas.
