Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oups ! Cette image n'est pas conforme à nos directives de contenu. Afin de continuer la publication, veuillez la retirer ou mettre en ligne une autre image.
„Hope?" tõi Devon kuuldavale ja ma ahmisin vaid vastuseks õhku nagu kala rohu sees. Ma polnud pikka aega kedagi nähes nii kergendunud olnud. See tundmus võistles šokiga – eelkõige tema toore jõu tõttu.
Ühel hetkel liikus ta nagu valgussähvakas mu silmanurgas, valmis terve maja fassaadi mulle kaela kupatama, ja teisel nägi välja, nagu äsja juhtunu möödunuks unes. Devoni nahk kumas läbipaistvana silmade varjus, nagu enne – mustad lainelised lokid mütsi äärest nägu raamimas – aga ma ei tundnud ära tema kaitsvasse küüru vajunud hoiakut. Ei mingit elegantsust, ei mingit mängulist naeratust. Ta oli rohkem palgasõdur kui graatsiline liblikas, keda mu naasnud kujutlus temast aasta tagasi teadis olevat.
Devon astus sammu ja ulatas mulle käe. Ta lonkas, vajus liiga tugevalt ühele jalale. Ehkki meie rabelemise käigus olin kere peale saanud mina, tundus tema võrdlemisi rohkem haavatud. Meie pihkude vahel levis külmus. Devoni üks silm tõmbus kissi ja ta lasi mu käest lahti. Mis selle reaktsiooniga oli? Kas ta oli näljane? Sest ta nägi välja nagu võinuks maapind või tema maapinna tervelt neelata.
Kui ma püsti tõusin, märkasin vorpi tema põsesarnal – tahumatu pits. Nagu võinuks tema nahk iga hetk praguneda ja killud torgata. Plaaster lõual. Oli ta jalutanud läbi lahingu? Ma ju olin teda näinud Edenis mõni aeg tagasi, aga teadlik pilk ütles mulle niivõrd palju rohkem, kui olin enne suuteline nägema. Pilk, millel oli kontekst ja mälupilt, millega võrrelda. Ma peaaegu ei tundnud teda äragi. Oli see ikka tema? Mis juhtus?
„Mis lärm see oli? Leidsid opossumi?" Mees, keda varem maja ees näinud olin, jalutas seina varjust meile lähemale, seiras esmalt mind ning siis Devonit. „SIBRIS või Jules?"
„Mitte kumbki," vastas Devon mehele pilkugi heitmata. „Mida sa siin teed? Mis juhtus?"
„Seda tahaksin ka mina teada. Sellepärast ma siia tulingi." Heitsin pilgu mehele, kes meid silmitses. „Ma arvan, et me peaksime rääkima nelja seina vahel. Pärast seda, mida ma näinud olen, tahan mingisugust kindlamat pinnast jalge alla," ütlesin.
Devon jälgis mind ja mina teda, tema silmad valgumas kord ühte mu iiristest, siis teise. Otsimas. Liiga palju oli öelda, liiga vara, et hoida kinni millestki, mis oleks toekas. Püüdsin kinni kõik sõnad, mida tahtsin öelda, ja lasin neil näolt peegelduda. Kas ta näeks seda mu silmadest? Et ma olen tagasi, et ma tean. Mida ta mulle siis ütleks? Mida ütleksin ma talle? Olin ma vihane või kergendanud? Oli sel praegu vahet?
„Devon, meil pole just rikkalikult aega, mäletad? Sul on jälgija ja nad teavad, kus me oleme. Peame enne kuut tagasi olema," märkis too võõras.
Devon viipas umbmääraselt käega ning saatis oma kaaslasele viltuse pilgu. „Siis me teeme aega."
Lõpuks sõudsid Devoni silmad eemale. Ta sammus tagasi terrassile ja me järgnesime – mina ning võõras kõrvuti üksteist hinnates. Otsustasin lõpuks klaasikillust vabaneda ja asetasin selle möödudes terrassi piirdeaiale. Jack kergitas kulmu.
