Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Ärkasin uste paukumise peale. Allkorruselt kostus raske tammumine, kolin, sahin ja inimhääled. Keegi hüüdis. Talle vastas sokkide sahisemine ülakorrusel, mis võttis suuna treppidele ja järgmisel hetkel naaksusid astmed. Ukse alt libises sisse vinguv tuuleiil, nühkis end vastu voodi külgi ja sirutus üle mu paljaste pahkluude.
Ehkki mu esimene reaktsioon oli jalgele hüpata, leidsin end võimetuna paigalt liikuma. Jeffi sügavad hingetõmbed soojendasid mu laupa. Mu käsi tõusis tema rinna kerkimise saatel ja sõrmede all trummeldavad südamelöögid panid naha surisema; seda enam, et kehasoojus kohtus õhuvooluga, mis oli venitanud end tühjale voodiribale mu selja taga. Terve mu nägu õhetas ja kurgus pesitses klomp, mis end alla neelata ei lasknud.
Kas see oli olnud järjekordne paanikahoog või oli minuga miski väga valesti? Ettevaatlikult tõstsin pea Jeffi õlalt ja eemaldasin end sõrmhaaval tema kõrvalt, et leevendada survet, mida tema väsinud kehale avaldasin. Jeffi pea vajus küljele ja ainuke vastus tema näol oli juuksetuka torke all tukslev silm. Ta magas sügavalt, ehkki silmad laugude all ja suu liikusid hääletute sündmuste taktis. Toetusin ühe käega tekile ja teisega silusin tema rusikasse tõmbunud käe sõrmi, kuni ta ohke kuuldavale tõi, pea teisele küljele varju keeras ja käe kõhule tõstis. Hoidsin tagasi tungi piiluda tema marlisse pakitud randmeid, mis pluusi varrukate alt paistsid. Seis oli niigi ebakindel; ma ei saanud riskida usalduse kaotusega. Seevastu andsin endale veel paar sekundit ja masseerisin kangeks jäänud kaelalihaseid.
Teadsin, et see hetk oli midagi ebakindlat. Kohe, kui mu jalad maad puudutasid, olime tagasi samas seisus. Ma olin lasknud Samil haiget saada ja iga kord, kui mõtted Nickile liikusid, hakkasid käed värisema. Pidin nad kuskile eemale saama. Milline elu edaspidi välja nägema hakkab, oli raske ette kujutada. Püüdsin keskenduda vaid järgmisele sammule, et maapind täiesti alt ei nihkuks: me pidime leidma turvalise koha. Ma pean leidma Nicki.
Tõusin istukile ja harutasin patsikummi juuksepusast ning punusin juuksed palmikusse. Iga kord, kui sõrmed armi riivasid, tundsin selgroogu väändumas, kuni küürutasin patsikummi sõlmi tehes voodiserval.
Nickiga on kõik korras. Sam saab terveks. Ma pean olema tugev.
Ometi ei astunud ma sammugi kuhugi suunas, vaid seirasin vastasseinale kinnitatud maalil poolviltu üle laine seilava laeva mastis lehvivat lippu. Sellele vorbitud pealuu silmakoobastest paistsid läbi uduvine valguskiired, justkui oleks skeleti pilk suunatud merepõhja, otsides koletist, mis laeva küljelt küljele raputas. Võib-olla otsis see mind. Ehk olin märgistatud nii pea, kui Kahevahel skeleti jalge ees ärkasin, siis taas lendu viidud ja nüüd otsis surm mind taga.
Parketil tümpsusid taas sammud. Need olid võrdlemisi kiired ja tungivad. Vaikse koputuse peale hüppasin voodilt, kammisin sõrmedega läbi juuste ning hõõrusin silmist viimased jäägid unest. Järgmise hetkega liikusin üle toa, tõmbasin tooli laua tagant ning avasin ühe raamatutest laual. Pistoda libises kuhja otsast ja vajus tuhmi põntsu saatel lauale. Köhatasin kurgu puhtaks. Voodilt kostis sahin. Mu tähelepanu välkus üle ruumi.
