Hõbekabja Tall

Tere tulemast!

Sarah hoidis kõvasti oma stekist kinni. Ta hingas sügavalt sisse ja välja ning sulges silmad. Ära nüüd araks löö, sa oled ju suur tüdruk, mõtles ta oma ette. Ta avas silmad ja vaatas enda ees kõrguvat punast maja. Ta manas ette väikese naeratuse ja vajutas ukselingi alla. Tema ees oli kitsas koridor, mis oli vaid paar meetrit pikk. See oli täiesti tühi, ainult lamp laes valgustas ruumi. Sarah astus sisse. Temast vasakule jäi üks uks, mis oli kinni ja otse ees, koridori lõpus oli teinegi uks, kuid see oli praokil. Väikeste sammudega kõndis Sarah viimase juurde ja enne selle lahti lükkamist kogus ennast hetkeks. Lõpuks, kui ta selle avas, nägi ta enda ees kollaste trellidega hobuse boksi. Selle seinad olid laotud valgetest tellistest. Seal sees, trellide taga vaatas uudishimulikult tema poole üks punakasraudjas hobune, kelle otsa ees oli kitsas valge lauk. See hobune oli niivõrd kaunis, Sarah ei saanud enam silmi temalt.

„Tere, kas ma saan teid aidata?"

Sarah võpatas. Tema juures seisis üks nooremapoolne naine, kes kandis sinist särki ja kelle juuksed olid väga korralikus krunnis.

„Ah...ehm...see, et...tere.." kogeles Sarah. Kõik see enne kogutud julgus oli järsku minema pühitud. Nüüd ei osanud ta teha muud kui piitsaga oma säärt taguda.

Naine vaatas teda veidi segaduses näoga. Sarah kirus ennast mõttes, kindlasti arvab see naine et ta on mingi imelik väike plika, kes on talli ära eksinud.

„Eee...ma tulin siia ratsutama...tundi noh...et õppida..." Sarah oleks tahtnud maa alla vajuda.

Tema üllatuseks aga naine naeratas talle. „Ma saan aru, sa tuled trenni, oled uus, eks?" Sarah noogutas kohmakalt.

„Hobuseid jagatakse puhkeruumis, treener peaks ka varsti sinna tulema. Muidu, minu nimi on Mary. Tere tulemast Hõbekabja talli." ta naeratas seejuures säravalt.

Midagi oli selle naeratuse juures võluvat, kuna järsku sai Sarah oma julguse tagasi.

„Minu nimi on Sarah, meeldiv tutvuda!" ta naeratas samuti.

„Rõõm on minu poolne," vastas Mary, „Puhkeruumi saab sellest teisest uksest koridoris, seal saad ka oma asju hoida."

Sarah tänas viisakalt ja läks koridori. Mis see nüüd siis oli? Esimene mulje Hõbekabja tallis vist väga hea ei olnud, aga eks nad saavad selles tüle, mõtles Sarah. Ta avas vaikselt praokil ukse. Tema ees laius avar ruum oranžide seintega. Kahes seinas olid sinised kapid, mis olid lukustatud. Ilmselt hoiavad nad seal oma asju, mõtles Sarah. Igas nurgas seisis mõni söödakott, kohver või sadulapuu. Tagumises seinas oli veel rida nagisid, mis olid täis määrdunud ja vähem määrdunud jopesid. Sarah vaatas natuke ringi ja tõmbas oma kopsudesse hobuste lõhna. See lõhn tähendas tema jaoks alati kodu, teist kodu, kus ta saab rahus olla ja teha seda, mida kõige rohkem armastab – ratsutada ja hobustega tegeleda. Toas oli kolm akent. Sarah istus hoovipoolse akna all oleva pika pingi peale. Ta asetas steki enda kõrvale ja jäi ootama.

Ei kulunudki kaua aega, kui sinises Kingslandi pluusis lühikeste pruunide juustega mees sisse astus. Ta tervitas Sarah't ja avas siis akna all oleva punase kapi ukse. Ta võttis sealt välja märkmiku ja pastaka ning hakkas sinna midagi kirjutama. Sarah tundis taaskord häbelikkust tagasi tulemas, kui vaikus muutus väljakannatamatuks. Ta lõi pea maha ja hakkas jalaga põranda lolevat mullatükki togima.

„Kas sina oled see, kes ennist helistas?" küsis mees.

Sarah võpatas ja vastas kiirelt: „Jah."

„Ahah," vastas mees ja lisas midagi märkmikusse, „Mis su nimi on?"

„Sarah," vastas tüdruk vaikselt, „Sarah Breton."

„Mhmh," mühises mees vastuseks. Ta kirjutas taaskord midagi märkmikusse. Sarah oli pettunud, ta oli oodanud rohkem suhtlemist, mitte sellist märkmiku kritseldamist ja küsitlust.

Tundus nagu tema mõtteid oleks loetud, sest järgmine hetk tõstis mees pea ja naeratas.

„Tere tulemast Hõbekabja talli!" sõnas ta. „Minu nimi on Alfred Hütteldorf. Võid mind kutsuda Frediks. Mina olen siin treener, jagan hobuseid trennideks ja õpetan. Kui abi on vaja, võid alati mind kutsuda, luban, et ei hammusta."

Pärast seda ta pilgutas kelmikalt silma ja naeratas. Sarah naeratas vastu. Ta tundis ennast palju kindlamalt.

Taaskord uks avanes. Nüüd tuli sealt sisse väikest kasvu oranži vestiga tüdruk. Ta hoidis käsi oma teksade taskus ja vilistas pärast tervitust. Sarah pani ka tähele, et tal olid punased ketsid, mis olid üsna määrdunud. Kes siis ketsidega ratsutab?!

„Niih, mis meil siin siis on?" tüdruk toetas oma käed kapi peale ja vaatas Fredi märkmikut.

„Tuled täna ratsutama?" küsis Fred.

Tüdruk kehitas õlgu. „Kuule mõtlesin siin, et võiks vahest jah. Tahaks nagu rohkem rappuvat sõitu kui see rakend."

„Siis seda sa ka saad," naeratas Fred selle peale, „võta siis Terminaator."

Tüdruk kohe hüppas püsti selle peale. „Ega ma kohe siis nii hullu sõitu ei taha!" hüüatas ta.

Fred naeris.„Jäidki uskuma! Tegelikult vaata Vilton üle. See väike nagamann pole ammu korralikku sõitu saanud."

„See ei olnud naljaks!" itsitas tüdruk, „Aga ta on vast ehk kraadi võrra parem loom." Seejärel jooksis ta uksest välja.

Fred kirjutas veel midagi märkmikusse, enne kui selle kätte võttis ja Sarah' kõrvale istus.

"Tema nimi on Kate," sõnas ta, "aga ma loodan, et nad tutvustavad ennast sulle hiljem ise."

Mõte uutest tutvustest ja suhtlemisest tekitas Sarah'le külmavärinaid. Ta ei olnud kunagi olnud väga hea suhtleja. Sõpru tal samuti vähe. Ta kirjeldab ennast kui introverti, kes vaikselt istub nurgas ja ajab omi asju ja kelle suurimaks väljakutseks on oma väikesest maailmast välja tulemine ja uute inimestega tutvumine, ükskõik kui sõbralikud ka nood ei oleks. Viimasel ajal on Sarah aga üritanud näida julgem ja enne kui ta talli teele oli asunud, oli ta endale mõttes lubanud söakam olla. Algus ehk läks konarlikult aga edaspidi läheb kõik paremini, eksju!?

"Räägi mulle nüüd oma oskustest," sõnas Fred Sarah'le silma vaadates. "kus sa enne ratsutamas käisid, mida oskad, kogemused võistlustel ja nii edasi...valgusta end mulle, nii ma saan otsustada mis hobuseid ma sulle võin sõita anda."

Fred tundus olevat väga soe ja sõbralik inimene. Selliste isikute keskel tundis Sarah end alati hästi. Talle ei valmistanud mingit probleemi natuke endast rääkida.

"Enne ratsutasin ühes kodutallis, kus proual oli kolm hobust ja vajas abi nendega tegelemisel. Ta ise võistles üsna kõrgel tasemel ja ta hobusedki olid tippvormis," jutustas Sarah, "ta oli väga hea õpetaja ja peagi lubas ta minulgi oma hobustega võistelda. Ei saa salata, mul läks päris hästi, võitsin isegi kord Valgvee karika juuniorite klassis."

Fred kergitas kulme. "See on ju väga hea tulemus!" hüüatas ta. "seal on väga tehnilised parkuurid."

"See oli jah mu kõige raskem võistlus," jätkas Sarah, "niimoodi ratsutasin kuus aastat, kuni proua sai kukkumise tagajärjel trauma ja ei võinud enam iialgi ratsutada. Ta müüs oma hobused maha, sest oleks kahju näha nii häid hobuseid niisama karjamaal elamas. Mina ei tahtnud pooleli jätta ja otsustasin jätkata trenne siin."

Fred noogutas ja naeratas laialt. "Sel juhul, ma loodan, et oleme küll ühe väga hea ratsaniku võrra rikkamad!" ütles ta, "ootan juba huviga trenni! Annan sulle ühe väga hea potentsiaaliga hüppetäku."

Ta keeras lehte märkmikus ja Sarah jälgis kuidas ta kirjutas ettetrükitud kastikesse tema nime ja sinna alla veel ühe nime, ilmselt hobuse oma.

Maestoso Morana.