Hõbekabja Tall

Tõusud ja mõõnad

Sarah eemaldas Moranalt valjad. Ta silitas ta pehmet kaela. "Suurepärane olid." ütles ta vaikselt. Vastuseks müksas hobu ninaga Sarah taskut. Ahh, muidugi, kuidas seda küll unustada saab! Sarah pistis käe taskusse ja võttis sealt välja punakaspruuni maiuse, mille Morana aplalt ära sõi.

Sarah oli nii ametis hobuse hellitamisega, et ta ei pannudki tähele, kui tema juurde oli kõndinud üks blondi peaga naine, kel oli ees range nägu.

"Sa võiksid talle päitsed pähe panna. Ei taha,et siin midagi juhtuks, kui ta lahti peaks saama." sõnas see naine. Sarah võpatas. Proua oli temast veidi pikem ja kandis musta tepitud vesti ja pruune Whitakeri ratsapükse. Tema pilk ei olnud just kõige sõbralikum ja see muutis Sarah kohmakaks.

"Ehm...jah, muidugi, vabandan." kogeles ta. Ta küünitas päitsete järgi, kuid niipea, kui ta neid puudutas, kukkusid need temast veelgi kaugemale maha. Sarah vaatas korraks üles, see naine ikka seisis ta juures ja jälgis teda. Kindlasti mõtleb ta, et olen mingi algaja, mõtles Sarah. Ta korraks pööras pea Morana poole ja pomises: "Seisa." Seejärel hüples ta kähku kaks sammu eemale ja võttis päitsed maast üles.

Morana aga juba oli sammukese eemale astunud ja sõbrustas kõrval boksis oleva hobusega. "Ei, Morana!" hüüatas Sarah teda kaelast sealt ära tõmmates. Tal oli piinlikusest nägu punane ja ta üritas kähku-kähku nüüd hobusele päitsed pähe panna. Needki olid täiesti keerdus ja nende lahti harutamine võttis veel omajagu aega. Naine aga seisis kogu see aeg seal ja vaatas teda. Sarah juba tundis, kuidas kriitika loor tema peale langeb. Lõpuks sai ta siiski päitsed pähe ja kinnitas hobuse nööri külge. Arglikult piilus ta naise poole. Too aga eemaldus kergelt muiates.

No palju õnne, tänane päev on küll nässu läinud. Ratsutamine tuleb hästi välja aga teiste ees enda lolliks tegemisel olen lausa maailma meister, mõtles Sarah. Ohates võttis ta Moranalt sadula seljast ja viis hobuse oma boksi.

Kui Sarah oli parajasti boksi ust sulgemas, kõndis Beth ta juurde.

"Hei," tervitas ta. "Sa saad väga hästi Moranaga hakkama." Seda öeldes silitas ta hobust, kes oli oma pea üle boksi ääre asetanud.

"Aitäh." vastas Sarah häbelikult. Ta endiselt mõtles tollele naisele ja sellele intsidendile, mis äsja oli juhtunud.

Beth ilmselt märkas ta kerget kohmetust ja muigas. "Ma nägin, et sa kohtusid Mariega." sõnas ta. Sarah punastas. Nüüd näeb siis tema ka, et Sarah ei oska tegelikult midagi...

"Ära mureste tema pärast" jätkas Beth. "Marie on küll range näoga, kuid tegelikult on ta väga tore inimene. Ta on selle talli omanik."

Sarah tundis ennast pisut kergemini. "Muide, järgmise trenni annab tema" sõnas Beth. "Fred on kuskil ära ja Marie on sama hea õpetaja."

"Väga tore!" naeratas Sarah, olgugi, et sisemuses soovis ta, et seda trenni ei toimuks. "Millal siis järgmine treening toimub?"

"Kolmapäeval," vastas Beth. "Mina tulen kindlasti, meile Merviga trennid meeldivad." Selle peale ta vaatas naeratades talli teise otsa, kus pea boksist väljas, seisis tema armastatud mära. Viimane veel samal ajal pööras pea oma omaniku poole ja kergelt hirnatas.

"Eks ma pean nüüd minema, Mervi kutsub," kihistas Beth. "Näeme siis kolmapäeval!" Lehvitades sammus ta eemale.

Sarah lehvitas talle vastu ja jälgis kuidas tüdruk oma hobusele maiuse andis. Nad paistsid olevat üksteisele loodud. Oleks minulgi selline eriline side oma hobusega, mõtles Sarah. Kui vaid oleks omal hobune...

Taevas oli kristallselge kui must BMW talli ette vuras. Sarah veel vaatas viimaseid päikesekiiri horisondi taha kadumas, enne kui ta autosse hüppas.

"Tsauka!" naeratas ema talle kõrvalistmel. "Räägi oma muljeid siis mulle ka."

"Paistab olevat tore koht," jutustas Sarah. "Ma sain ühe toreda hobusega sõita ja inimesedki paistavad siin toredad olema."

"Siis on ju väga tore," naeratas ema. Sarah't pani mõnevõrra alati imestama kui rõõmsameelne tema ema on. Olgu väljas ükskõik kui sombune ilm või isa veidi pahas tujus, ema suutis ikka rõõmustada ka kõige pisemate asjade üle. See vist on ka ainuke geen, mida Sarah emalt kaasa ei saanud. Tal on samasugused helepruunikad juuksed ja hallikad silmad, kuid sellist pidevat närvitsemist ja kurvameelsust polnud Sarah oma ema juures kunagi märganud. Ta alati toetas ja kinkis ühe naeratuse just siis, kui seda kõige rohkem vaja oli.

"Millal järgmine ratsutamise trenn siis toimub?" päris ema.

"Eeem..." kogeles Sarah. "Kolmapäeval."

Ema taaskord muheles. "No see vastus tuli küll pikalt. Kas oled jätnud mulle midagi rääkimata?"

Sarah niheles. Päris piinlik oleks rääkida sellest, et ta ei taha minna trenni ühe isiku pärast, kes ei ole talle midagi teinudki...Ole üks kordki enesekindlam, Sarah!

Ta ajas selja sirgu ja ütles kindlama häälega: "Ei ole mul muresid, ma lihtsalt jäin mõttesse."

"Siis on tore," sõnas ema. "Mul on ka üks rõõmustav uudis."

Sarah vaatas talle säravate silmadega otsa. See ajas ema taaskord naerma.

"Oh sind uudishimulikku!" muheles ta. "Emily tuleb homme koju."

"Tõsiselt?!" hüüatas Sarah, peaaegu autos püsti tõustes. Emily on Sarah'st paar aastat vanem õde, kes on talle väga kallis. Nad on alati olnud lähedased ja üksteisest väga hoolinud. Sarah teab mitmeid õdesi, kes omavahel kaklevad, kuid Emilyga on selliseid asju haruharva ette tulnud. Nüüd aga läks ta paariks aastaks Inglismaale õppima ja Sarah igatseb teda väga. Kuid tundub, et see päev lõppeb veel hästi, sest tema armastatud õeraasuke tuleb lõpuks koju!

"Jess! Jess! Jess!" kiljus Sarah. "Ta saab ju ka siis Hõbekabja talli minuga tulla, talle kindlasti meeldiks jälle ratsutama hakata!"

Emilygi armastas hobuseid, kuid Inglismaale minnes teadsid mõlemad, et seal olles ta ratsutamisega jätkata ei saa. Nüüd koju naastes, oleks suurepärane kingitus viia tüdruk Hõbekabja talli ratsutama. Sarah juba mõtteis galopeeris koos oma õega mööda karjamaid uhkete hobuste turjal. Lisaks on Emily väga hea suhtleja ja ta aitaks Sarah'lgi talli rahvaga kergemini ühte sulanduda.

"Talle kindlasti meeldiks see," sõnas ema oma tütrele otsa vaadates. "Oeh, ka mina igatsen teda väga."

"Ära muretse, homme juba näeme teda!" naeratas Sarah ja asetas oma käe lohutavalt ema õlale. Ema vaatas talle korraks otsa ja mõlemad naeratasid.

Jah, nüüdsest läheb kõik palju paremini!