Hõbekabja Tall

Pelletid ja hobused

Sarah pidi ehmatusest pikali kukkuma. Riietusruumi ust avades vaatas talle järsku vastu tõsise ilmega Marie. Tüdruk tõmbus näost kaameks, milline häbi niimoodi võpatada.

Marie aga naeratas ja astus ukseava eest ära. "Tulge aga edasi, hakkangi just hobuseid jagama." ta viipas käega. Sarah oli juba unustanud, et Fred ei anna sel kolmapäeval trenni.

Emily julgelt naeratas ja astus edasi. Sarah üritas võimalikult tema selja taha jääda, et Marie teda ei põrnitseks.

Kapi juures ootas kolm õpilast. Sarah tundis ära Bethi, kuid oli veel kaks õpilast, keda ta ei olnud varem näinud. Üks nendest oli pikemat kasvu tüdruk, kel oli seljas kollane särk punaste triipudega. Eriti paistsid silma tema punased Harry's Horse ratsapüksid. Ta parajasti jutustas enda kõrval seisva lühema, tumeblondide juustega tüdrukuga. Sel tüdrukul olid ilusad sinised silmad ja tedretähnid põskedel. Ta ei paistnud kandvat uhkeid firma riideid, saapad olid üsnagi kulunud. Käes hoidis ta pruune päitseid, mille õmblused mõnest kohast narmendasid.

"Nonii, täna teeme ratsastuse trenni, "sõnas Marie märkmikku avades. "nagu te juba teate, on see kõige alus." Tüdrukud noogutasid läbisegi, mõni rohkem, mõni vähem entusiastlikult.

Marie vaatas triibulise särgiga tüdrukule otsa. "Carol," sõnas ta. "mitmes kuu Toorial juba on?"

"Kohe algab kaheksas," vastas Carol naeratades. "kas peaksin ta puhkusele jätma?"

"Just nii," noogutas Marie. "aga seni on mul siin mitmeid hobuseid, kes vajaksid sõitmist." Ta keeras lehte märkmikus. "Mine võta Orion."

Elevil sumin käis tüdrukute seast läbi. Paistis, nagu oleks nimetatud hobune siin populaarne.

"Betty," jätkas Marie kerge muigega. Nimetatu parajasti oli sadula kätte võtnud ja ümber pöörates läks kogematta pihta ühele lahtisele söödakotile, mis seejärel maha prantsatas. Terve riietusruumi valgus täis pruune pelleteid. Kõik tüdrukud, kaasaarvatud Beth, naersid. Sarah huultest kasvas välja samuti naeratus, ta tundis väikest rahulolu sellest, et ta pole ainuke kobakäpp siin maailmas. Ta vaatas treeneri poole. Ta just ei naernud, aga üleliia vihane ta ka ei paistnud olema.

"Upstigi..." sõnas Beth vaikselt punastades.

Marie silmitses, käed puusas, maas vedelevaid pelleteid. "Egas midagi," ohkas ta. "kõik appi, koristage see siin ära. Usun, et Mary ei soovi Pinnule maast pelleteid anda."

Selle käsu peale algas ruumis sagin. Kes tõi harja ja kühvli, kes ükshaaval näppudega korjas. Sarah samuti kükitas ja haaras ühe eriti suure pelleti järgi, sama juhtus tegema ka tedretähnidega tüdruk. Nende käed põrkasid kokku, mõlemad vabandasid samal ajal. Oi, kui piinlik, pidi Sarah juba mõtlema aga tüdruku naer katkestas tema mõttejada.

"Eks ma siis ise võtan selle pelleti," ütles ta seda üles korjates. "siin on neid piisavalt meile mõlemale. Kas sina oledki Sarah?"

Sarah oli juba pooleldi pööranud ennast teisele poole ja korjas keskendunud ilmel sealt pelleteid, kuid pööras pea tagasi tema poole ja naeratas kergelt.

"Jah, mina see olen." sõnas ta.

"Oh, nii lahe!" hüüatas tüdruk ja hüples korraks kohapeal. "kõik räägivad kui lahedasti sa Moranaga sõidad! Sa nagu tunneksid teda juba ammu! Te võidate kindlasti järgmise Valgvee karika!"

Tüdruk oli nii entusiasmi täis ja Sarah ei osanud midagi kõigi nende kiitustega peale hakata. Punastades tänas ta viisakalt.

"Minu nimi on muide Nora," sõnas tüdruk ja suunas oma käe nii hoogsalt Sarah' poole, et kõik ta teise kätte korjatud pelletid kukkusid tagasi põrandale.

"Nora!" kostus kooris hüüatus. Heatahtliku naeru saatel unustas Nora Sarah sootuks ja vabandades põlvitas maha ja hakkas pelleteid taaskord üles võtma.

Marie samal ajal hõikas teistele välja hobuseid.

"Nora - Desdemona, Beth läheb nagu ikka oma valgega, Emily - Canberra, Sarah - Morana."

Sarah parajasti asetas viimast peotäit pelleteid tagasi söödakotti. Selles segaduses oli ta unustanud sootuks oma mõtte lasta Emilyl Moranaga sõita. Jälle tundis ta, nagu oleks kõiki alt vedanud. Ometi see ei olnud ju midagi hullu, võimalusi tuleb veel, aga miks ta pidi ennast samas nii halvasti tundma?

"Tule ja näita nüüd mulle Canberrat." kostus järsku ta selja tagant Emily hääl.

Sarah ei teadnud, kes on Canberra, kuid koos tegid nad tiiru tallile peale ja vasemas reas kolmandas boksis ta oli.

Ruun CANBERRA

Ristand

i. Casanova

e. Päike

Hobune oli ilusat kuldset tooni palomino, laia valge lauguga ja sokkidega kõikidel jalgadel. Nagu Barbie hobune! Boksi sisseastudes rääkis Emily temaga rõõmsal häälel. Canberra tuli huviga tema juurde ning järgnes talle talli vahele.

Emilyt vaadates tekkis Sarah'l idee. Ehk on siiski olemas võimalus, et ta saaks proovida Moranat veel täna...

"Mis passid nüüd minu ilusat hobust!" hüüatas Emily tagasivaadates narritavalt. "pane nüüd oma printsi hobune valmis!"

Sarah naeratas. "Ma veel teen sulle printsi hobust!"

Tõttaval sammul suundus ta Morana boksi juurde.