Hõbekabja Tall

Mineviku varjud

"Tee nüüd ruttu, ma tahaks sulle kõiki hobuseid näidata!"

Sarah astus kekseldes talli uksest sisse. Ta peatas korraks ja hingas sügavalt sisse. See suurepärane hobuste lõhn, mis on juba aastaid tähendanud tema jaoks kohta, kus ennast unustada ja tegeleda nende imeliste loomadega. Kui Sarah silmad avas seisis tema ees boksis see sama punakas raudjas hobune, kes esimesel päevalgi oli talle vastu vaadanud. Tüdruk astus lähemale ja silitas hobuse ninal ilutsevat valget triipu. Suksu kikitas uudishimulikult kõrvu ja tõmbas õhku läbi sõõrmete, tutvudes uue inimesega.

"Mis sinu nimi on, iludus?" küsis Sarah naeratades. Tal oli sel päeval väga hea tuju, kuna temaga oli talli kaasa tulnud suur õde Emily. Viimane veel autost tõstis asju välja ja, Sarah meelehärmiks, kippus seepärast maha jääma.

Sarah kõndis boksi ukse ette. Selle peal olevale sildile oli kirjutatud:

Täkk EUROCOMMERCE LONDON

Hannover

i. Eurostar

e. London Eye

"Sul on nii uhke nimi!" rääkis Sarah omaette. Huvitav, kuidas nad teda hüüavad, jõudis ta veel pead murda, enne kui Emily uksest sisse astus. Sarah ei tundnud teda äragi suure kohvri tagant.

"Kuhu ma selle asetada võin?" küsis ta.

"Ma näitan sulle." hüüatas Sarah ja juhatas ta puhkeruumi, kus parjasti üks naisterahvas söödakotti välja vedas. Sarah tundis ta ära. See oli Mary kellega ta esimesel päeval põgusalt teretanud oli. Tüdruk tundis kerget puna põskedele tekkivat, kuna talle meenus kui kohmetu ta seejuures olnud oli.

Emily aga tervitas Maryt naeratades ja asetas kohvri enda ette põrandale. "Terekest! Ma olen uus siin, Sarah õde," seda lausudes asetas ta käe ümber nimetatu. "Kus ma võiksin oma kohvrit hoida? On teil siin mingi oma kord selle kohta?"

Mary pani samuti hetkeks söödakoti käest ja kätt ulatades vastas: "Tere tulemast! Sa võid asetada oma kohvri ükskõik kuhu, peaasi, et see ette ei jää. Soovitan nime peale kirjutada, nii eristame paremini üksteise asju. Riideid saad kapis hoida, meil peaks veel mõni vaba olema. Selle kohta saad rohkem infot Alfredi käest."

"Meie treener," selgitas Sarah vaikse häälega, hoides pilku maas.

"Ahhaa, siis on kõik selge!" vastas Emily. "Aitäh abi eest!"

"Pole tänu väärt!" naeratas Mary. Ta pidi juba peaaegu ruumist lahkuma kui tegi kannapöörde ja astus tagasi Emily juurde. "Kui ebaviisakas minust, unustasin ju ennast tutvustada!"

"Oi, minul ka läks see meelest!" hüüatas Emily ja mõlemad naersid. Sarah ei jõudnud ära imestada kui kergesti see kõik tema õel käis.

"Minu nimi on Mary-Leanne Tacher," sõnas Mary. "Meil abikaasaga on siin kaks hobust."

"Rõõm tutvuda!" vastas Emily. "Minu nimi on Emily Breton, tulin siia esialgu ratsutamise trenni. Olen aastaid õppinud Inglismaal ja olnud hobustest eemal, on aeg oskustelt tolm pealt pühkida."

"Aga edu siis sulle!" naeratas Mary, vinnates söödakotti õlale. "Kui sul on abi vaja siis ära karda kellegi käest küsida, kõik on siin väga toredad. Nüüd vabandage mind, pean minema oma hobustele sööta jagama." Ja ta lahkus ruumist.

Emily leidis oma kohvrile koha pesumasina kõrvale. Sarah sikutas õel käest. "Lähme nüüd! Ma tahan sulle Moranat näidata!"

"Jah, juba tulen!" naeratas Emily sikutamisele järgi andes.

Sarah viis Emily keskmise bokside rea vahele. Igas boksis oli kuulda kas rahumeelset krõmpsutamist, magamise norinat või oli mõni hobune pea välja pistnud, et jälgida tallivahes toimuvat elu. Sarah peatus viienda boksi juures. Ukse peal olevale sildile oli kirjutatud:

Täkk MAESTOSO MORANA

Lipitsaan

i. Royal King

e. Autumn Black Rose

"Siin ta on." lausus Sarah. Nende sõnade peale pistis pea üle boksi ukse juba temale tuttav hallika ninaga lumivalge täkk.

"Oi, kui kena suksu!" hüüatas Emily ja silitas ta nina. Seejärel vaatas neiu üle ukse boksi sisse.

"Tõesti, väga ilusa kehaehitusega täkupoiss." sõnas ta. "Ta meenutab mulle natuke Calimerat."

"Calimera oli ju mära," ütles Sarah õele otsa vaadates. "ja palju peenema välimusega."

"Muidugi ei saa neid ju võrrelda," naeratas Emily rahulikult, samuti õele otsa vaadates. Seejärel ta veidi tõsines ja jätkas Morana silitamist. "aga see oli esimene asi, mis mulle mõttesse tuli, kui teda nägin."

Sarah nägi väikest kurbust Emily näos. Calimera oli olnud proua Gary hobune, keda Emily oli armastanud üle kõige. Nad olid üksteise jaoks loodud, mära alati hirnatas rõõmust, nähes tüdrukut tema juurde tulemas. Hobuse müük aga murdis Emily südame. Ükskõik mida ta ka oleks teinud, ei oleks ta kunagi saanud piisavalt raha, et Calimera ära osta ja teda ülal pidada. Niisiis pidi ta kurbusega vaatama, kuidas üks pere tema armastatud mära treilerisse laadis ja ta igaveseks tema juurest ära viisid. Emily oli nädalaid kurvas tujus. Ta alati naeratas ja püüdis olla rõõmus Sarah juuresolekul, kuid seda kurbuse helki ei suutnud ta varjata. Nüüd nägi Sarah seda taaskord ta silmis, pärast mitmeid aastaid.

Sarah oleks tahtnud õde lohutada, kuid ta ei osanud midagi öelda. Igasuguses sõnade vorpimises oli Sarah koba. Niisiis ta lihtsalt seisis ja vaatas, tundes ennast taaskord väga kohmakana.

Järsku pööras Emily ümber ja manas ette oma tavapärase rõõmsa ilme. "Oled tõesti ühe toreda hobusega sõitnud, õeke. Aga kell on juba nii palju, et trenn peaks hakkama. Kuhu me minema peame?"

Sarah vaatas Emilyle hetkeks otsa. Ta soovis, et õde sõidaks Moranaga selles tunnis. Võib-olla tooks see tagasi häid mälestusi kunagisest ajast Calimeraga. Kui ma oleksin julgem, paluksin seda Fredilt, mõtles Sarah, aga kindlasti saab ta pahaseks, sest tema on ju treener ja jagab hobuseid. Või peaks ta hoopis ütlema, et Emily seda paluks, ta on ju julgem?

"Riietusruumis koguneme ja jagame hobuseid."