Hõbekabja Tall

Lahendused

Sarah tundis, kuidas tal kõhus õõnsaks tõmbus. Miks ta üldse tahtis, et Emily Moranaga sõidaks? Kust see tobe idee tuli? Vaadates Mariet range näoga lähemale sammumas, soovis tüdruk mõttes, et ta poleks üldse sündinudki.

Nagu alati, võttis Emily ohjad enda kätte. "Sarah tahtis nii väga, et ma Moranat prooviks," seletas ta. "ma mõtlesingi ainult paar ringi teha ja siis lõpetada."

Sarah suureks üllatuseks manas Marie näole suure naeratuse. "Ja kuidas sulle ta siis meeldib?" uuris ta.

"Tõesti, väga hästi treenitud hobune," vastas Emily jaluseid jalast ära ajades. "kuid siiski tunnen, et ta ei ole minu jaoks. Mulle meeldivad keerukamad hobused, just nagu Canberra on." Ta vinnas parema jala üle sadula ja libistas ennast maha.

Marie muheles. "Kuidas kellelegi," seejärel ta nägu tõsines. "aga järgmine kord küsige minult luba enne kui sellist vahetust teete. Ma saan aru, et olete kogenud ja ma ei kahtlegi teie võimetes aga esialgu tahaks ma teada mis siin toimub."

Sarah julges juba lähemale kõndida ja vaikselt vahetasid nad Emilyga hobused.

"Saame sellest väga hästi aru," ütles Emily noogutades. "edaspidi teame mida teha."

"Siis on ju kõik korras!" sõnas Marie naeratades. Seejärel hakkasid nad kõik maneežist välja sammuma. Marie kõndis Emily kõrval, uurides temalt esimese treeningu muljete kohta. Sarah ei kuulanud neid, ta hingas sügavalt sisse ja välja. Seekord pääsesime! Ehk Marie ei olegi nii range nagu ta tundub? Bethil oli vist siiski õigus tema kohta.

Sarah parajasti harjas Moranat talli vahel, kui Carol temast mööda kõndis. Ta avas Morana taga paremal pool asuva boksi ukse ja astus sisse.

"Tere Tooria ja pisike!" kostus boksist hele hääl. "kuidas teil läheb? Ma tõin porgandeid!"

Sarahle meenus, et Tooria pidi olema tiine. Ilmselt see "pisike" oli veel sündimata varss. Sarah hingas korraks sisse ja välja ning ilma mingisuguse pausita ülemõtlemise jaoks astus ta boksi juurde. Ta paotas ust ja piilus sisse. Boksi uks krigises, niiet teda märgati kohe. Sarah polnud kunagi päriselt näinud sellist hobust nagu Tooria - tema karvad olid krussis. Tüdruk oli piisavalt hobuseraamatuid lugenud, et teada, et see on kräsukarvalise baškiiri tõugu hobuste tunnus. Mära oli imeilus tugevat tooni kõrb, mis veel eriti rõhutas lokkis karvkatet.

"Eee...tere..." sõnas Sarah vaikselt neelatades. Carol ajas ennast sirgu ja naeratas Sarahle.

"Tere!" vastas ta lõbusalt. "sina oledki see uus tüdruk...Sarah, eks?"

Sarah noogutas ja naeratas natuke.

"Meeldiv, mina olen Carol." sõnas ta. Sarah oleks tahtnud viisakusest tema kätt suruda, kuid märkas, et tüdruk parajasti otsis taskust porgandeid, et neid hobusele sööta.

"Mitu kuud Tooria tiine on?" uuris Sarah, proovides endale mõttes kindlust sisendada.

"Üheksas kuu, polegi enam palju jäänud." vastas Carol ja ilma mingisuguse edasise pärimiseta asus jutustama oma kallist märast. "ma juba pikka aega mõtlesin, et tahaksin veel ühte kräsukarvalist hobust aga nad on ju nii kallid. Niisiis mõtlesin, et miks mitte ise üks algusest peale üles kasvatada, noore hobuse kasvatamine on ju väärtuslik kogemus! Pikka aega otsisin sobivat täkku ja leidsin Venemaalt ühe piraka kollase täku, nimeks on tal Trofim. Proovisin ise temaga sõita ka, et näha ta iseloomu. Mürakas oli siiski ülimalt rahulik ja koostööaldis - täiuslik! Tellisin seemet Eestisse ja õnneks jäi Toreida kohe tiineks! Ma juba nii ootan seda beebit!"

Carol oli nii õhinas, Sarahgi muutus julgemaks. Nad jäid sinna veel pikemalt hobustest rääkima. Sarah sai nii mõndagi teada Tooriast ja kräsukarvalistest hobustest üleüldiselt. Hiljem Moranat boksi pannes tundis tüdruk ennast ülihästi. See meetod töötas! Enne inimestega suhtlema asumist ei tohi jääda ootama ja hakata üle mõtlema, see teeb olukorra hullemaks. Tuleb minna ja rääkida niipea, kui see mõte tuleb. Naljakas, kuidas inimestega suhtlemine on keerulisem kui hobustega, mõtles Sarah. Ta lootis, et nüüdsest läheb sellega kõik paremini. Ta suudles Moranat nina peale ja lahkus tallist, tundes ennast maailma kõige rahulolevama tüdrukuna. Mis ühele paistab olevat tühiasi, on teisele suurim saavutus.

---

Hellou, ma pole kunagi siia alla midagi kirjutanud aga kunagi pole hilja alustada või mis :D Tahan kõiki tänada lugemise, tähekeste ja kommentaaride eest, ilma teieta ma vist seda ei teekski!

Vabandan, et uusi osi tuleb vaid iga poole aasta tagant :D Kirjutamise vaim on asi, mida mul tihti pole ja ilma selleta ma hästi ei kirjuta, niiet leian, et parem harva midagi head kui tihti midagi jama postitada. Lisaks muidugi ülikool...

Aga järgmiseks osaks on mul juba mõte valmis, loodan, et tuleb parem kui see osa :P

Kohtumiseni!

xxx