Tasane õhtu
Karge talveõhk paitab mu kurku,
Seisan siin sillal
Vaatan tumedasse, tumedasse südavikku.
Juba ilmuvad taevasse tähed,
Mina ikka seisan siin.
Talveõhk paitamas kurku.
Hoian nii väga tagasi nuttu.
Süda on puruks,
Pole mul kedagi
Mida mõtlesid küll, kui läksid sa temaga.
Täht langeb, ma soovin,
Samas unustada proovin.
Ikka nõutult edasi seistes,
Tunnen kellegi käsi oma reitel.
Ma naeratan, lõpuks sa tulid,
Unustame kõik oma tülid.
Su käed jõuavad lõpuks mu õlgadele
Ja suudlus külmalt mu põsele.
Ent järsku märkan, et pole see sina
Koheselt kaob ka minu iha.
Ma rabelen korraks veel kuis saan,
Kuid äkitselt pilt minu silme eest kaob.
Ma triivin tumedasse, tumedasse sügavikku.
Mis minu jaoks märkima hakkab igavikku.
See öö saanud saatuslikuks mulle,
Sest võtnud ta ära on minu hinge.
Kuid kusagil kaugel kuulen ma hääli.
Ehk polegi veel kõik läbi.
Tõstan ma naeratades pea,
Polegi veel läinud, küll on hea.
Ent muutun siis nõutuks
Riided mul märjad ja külmast ma nõrk
Kui küsin, "mis juhtus?"
Vastuseks saan vaid tükikese tühjust
YOU ARE READING
Minu Elu, Minu Õppetunnid
PoetrySeekord pole tegu juturaamatuga, vaid ma panen siia kirja oma luuletusi ja sügava sisuga jutte, mis ma kirjutanud olen. Kommenteerige julgelt, mis meeldib ja mis mitte, mul meeldiks seda väga lugeda ja arvesse võtta.:)
