Minu Elu, Minu Õppetunnid

Tsüklis

Tasa kõnnin ma koju
Seljataga järjekordne koolipäev
Täis vahelesegamisi
Lõugamist
Möla
Ja pohhuismi

Taaskord sai istuda
Kui kotta tõmbund tigu
Muust maailmast isoleerunud
Ei koti.

Lüües jalaga kivi
Sammun endiselt koju
Kus ei oota keegi
Miks peakski.

Maailm liigub mu ümber
Areneb edasi
Kulgeb omasoodu
Ent ma ei hooli.

Ühtlane hall mass
Teeb seda-toda
Midagi nad ei oska
Vaid ainult üritavad.

Loota ju võivad.

Mingi fucking auk
Haarab mu eest pinna
Tasakaalu otsides
Kõigun siia sinna.

Nagu elu õõtsutaks
Juba sünnist saati.
Lihtsalt, august astun üle,
Elu põen lõpuni.

Kodu uks juba paistab
Enne autoteele astun
Auto põikab mööda
Signaalitab ja kirub.

Ammu enam ei hooli.

Toa lävelt sisse astudes
See langeb taas mu peale
Mu mõtted -mida teha kõik
Tuleb uueks päevaks.

Ma ei jõua ja langen
Pikali oma voodisse
Kuni ärkan, on pime
Lootus sureb viimaks.

Lähen magama.
Kõik algab otsast.

Möla, kisa, pohhuism.
Arvasin, et suudate
End tõestada, et enamaks
Te võimelised olete
Kui ainult kisa-kära
Mil mõtet pole ega tule.

Ma olen pettunud ja vaiki
Ei paota sõnakestki
Ma kõrvalt vaatan seda jama
Ja ära siit tahan

Kohe.
Ma olen tsüklis.