Kuu tõusmas õhtu hämarusse,
Kardinad on eest,
tuba on hägune.
Nurgas istub tüdrukuke,
Nägu peitmas seelikusse.
Kui järsku sähvimas on leek,
Tolle tüdruku silmades.
Sealt peegeldub viha, armastust ja raevu
Raevu nii tugevat, et suudab ohjata end vaevu.
Too vaene tüdrukuke,
Nüüd nurgas nutab tasa-tasa.
Kätelt tilgub verd maha, ta kõrvale.
Hüsteeriliselt karjudes jookseb mööda tuba.
Vihistades lendu nii taldrikuid kui nuge
Klirisedes puruneb kõik mis puutub seina.
Kätte jõudnud aeg, avada see vein, hea.
Mida isa ema olid proovinud kord leinas
Nüüd on tema kord püherdada puhtas sopas.
Leidnud klaasid kapist, klirisevad mõned.
Kuivand veri kätel, seguneb nüüd soojaga.
Ent see ei loe.
Tüdruk karjub, viha välja tahab saada.
Lendab kahvel seina sisse kaarega.
Pudel avatud, veereb tühjalt toa põrandal.
Õuest tuul kostub tuppa vilinal. Kuu heidab varje, maagilisi põrandale.
Tüdruk laskub pikali, jalad täis kilde.
Varbad külmetavad karmist talveõhust,
Oli ju aken purunenud juhuslikult.
Nüüd külmas istuma peab edasi. Uskumata mis juhtus.
Oli tõesti kõik nii?
Ei, hoopis teistpidi.
Algus oli ilus, nagu muinasjuturiigis.
Püüdis isa kalu majatagusest tiigist.
Ema pannkooke küpsetas köögis,
Tüdruk raamatut luges kiikuvas kiiktoolis.
Järsku kostus lask ja veel teinegi
Enam polnd tal jäänud mitte kedagi
YOU ARE READING
Minu Elu, Minu Õppetunnid
PoetrySeekord pole tegu juturaamatuga, vaid ma panen siia kirja oma luuletusi ja sügava sisuga jutte, mis ma kirjutanud olen. Kommenteerige julgelt, mis meeldib ja mis mitte, mul meeldiks seda väga lugeda ja arvesse võtta.:)
