"Ma kuulsin."
"Sul peab siis väga hea kuulmine olema..."
"Ongi. Aga nagu ma aru sain tahad sa minu kohta veel teada, nii et palun, küsi..." ta vaatas korra Maria nimesilti, "Maria."
"Kas sa elad üksi?" See oli esimene küsimus, mis üldse Mariale pähe tuli, kuigi see küsimus oli üsna nõme.
"Mhm. Paar kuud tagasi oli mul papagoi, aga ta suri ära. Ilmselt sellepärast, et minuga oli nii igav," Nick muigas. "Järgmine küsimus."
"Millega sulle peale lugemise veel meeldib tegeleda?"
"Mm...mulle meeldib luuletusi kirjutada ja enda taimede eest hoolitseda. Mis veel...aa, ja rohelist teed juua." Nick näitas teetassi poole.
"Kas sa joodki ainult rohelist teed?" Maria itsitas.
"Ilmselt küll."
Nicki sinakas-hallid silmad puurisid läbi Maria pruunide silmadega. Marial oli natuke ebamugav, sest tundus nagu Nick näeks temast läbi või midagi.
"Mis on?" Maria proovis Nicki tähelepanu saada.
Nick oli mõned sekundid vait, siis ütles ta: "Ei midagi. Lihtsalt mõtlen."
"Millest?"
"Sellest mida praegu näen."
Maria läks segadusse. Kas see tähendas, et Nick mõtleb temast?
"Miks sa koguaeg siin käid?" Maria muutis teemat.
"Ma ei tea. Ma arvan, et siin on lihtsalt vaikne ja hubane. Lisaks hommikupoole ei ole nii palju inimesi siin.''
"Täna on sul valge särk seljas."
Nick vaatas enda särki. "Kust sa tead, et mul varem valget särki seljas pole olnud?"
Maria põsed läksid punaseks. "Em, uh...ma e- tea," ta puterdas vaikselt, enda käsi vaadates.
"Oles mind salaja vaadanud?" Nick naljatas.
Maria raputas kiiresti pead.
"Ma tegin nalja. Lihtsalt, täna on mu viimane päev siin. Ma lähen homme ära."
"Kuhu?"
"Ma ei saa seda öelda."
"Miks mitte?"
"Kaua sa siin töötanud oled?" Nick vahetas äkki teemat.
"Umbes poolteist aastat."
"Ja kui vana sa oled?"
"20."
"Juba 18-aastaselt tulid tööle?"
"Jah. Mis ma ikka pidin tegema?"
Maria ei märganudki, kui mugavaks ta oli Nickiga muutunud. Ta ei kartnud enam ja oli julgem. Ta nautis väga Nickiga vestlemist ja ta ei tahtnud lõpetada.
Kuigi üks asi ei andnud talle rahu. Mida Nick sellega mõtles, et ta läheb ära ja kunagi enam tagasi ei tule? Kas see tähendas, et ta ei näe Nicki enam kunagi? See tegi Mariat kurvaks.
Maria tundis kuidas telefon tema teksataskus vibreeris. Ta kõukis selle välja ja nägi, et helistajaks oli tema ema. Maria vanemad pidid talle jõuludeks külla lendama.
"Kas ma võin?"
"Ja, muidugi."
Maria tõusis püsti ja kõndis lauast natuke eemale. Ta vastas kõnele.
"Tere, ema!"
"Tere, Maria. Meil on sulle kurbi uudiseid. Me ei saa jõuludeks sinna tulla. Kõik lennud on tugeva lumetormi tõttu tühistatud. Meil on kahju."
Maria tundis kuidas valu tema rinnust läbi käis. Mitte kunagi pole ta jõule üksi veetnud ja sel aastal pidi ta seda tegema.
"Pole midagi. Äkki järgmine aasta..."
Varsti lõpetas ta kõne oma emaga ja ta nägi kuidas Linda tema poole tuli.
"Noh, miks nii kurb?" naine küsis.
"Mu vanemad ei jõua jõuludeks siia," Maria seletas kurvalt, vaadates korraks Nicki poole, nähes, et ta oli hakanud jälle oma raamatut lugema.
"Oh, kui kahju!" Linda kallistas Mariat. "Kuule, aga äkki sa tahad meie poole tulla?"
Maria raputas pead. "Ei, pole vaja. Ma ei taha tüliks olla."
"Kindel, et ei taha?"
Jah, Maria oli selles üsna kindel. Ta teadis, et Lindal pidi peaaegu terve suguvõsa kokku tulema ja Maria oleks seal ennat ebamugavalt tundnud.
"Jah, ma lähen nüüd Nicki juurde tagasi."
"Eks sa mine," Linda pilgutas silma.
Maria kõndis nördinuna Nicki laua juurde tagasi.
