"Juhtus midagi?"
"Ei, lihtsalt ma pean see aasta jõulud üksi veetma."
"Mina olen pidanud kolm aastat järjest jõulud üksi veetma."
"Oh," ei teadnud Maria, mida öelda. Ta ei tahtnud mainida Nicki peret, kuigi see oli ilmselgelt põhjus.
"Sa võid küsida."
"Mida?"
"Minu pere kohta."
Kas ta näeb mu mõtteid või midagi, Maria mõtles.
"Ma võin?"
"Jah, sa võid."
Maria jäi mõttesse. Mida ta küll Nicki perekonna kohta teada tahaks?
"Kuidas nad...noh," Maria ei tahtnud öelda "surid". See tekitas temast kohutavat tunnet ja mõtet, et Nick on pidanud selle kõik läbi elama. Ja Maria lihtsalt ei tahtnud seda.
"Surid? Põlengus," Nick ütles, ilma igasuguse emotsioonita.
Maria ehmus. Tal polnud kordagi tulnud pähe selline asi. Tal oli nüüd Nickist veel rohkem kahju. Kuigi üks asi teda huvitas: kuidas Nick ellu jäi?
Aga Maria ei tahtnud eriti sellest enam rääkida ning ilmselt sai ka Nick sellest aru, sest ta lausus: "Äkki räägime millestki rõõmsamast, eks?"
Ja nad rääkisidki. Mitu tundi. Maria oli hakanud ennast üllatavalt mugavasti Nicki seltskonnas tundma. Maria poleks iialgi arvanud, et ta saab kunagi Nickiga rääkida nii, nagu enda parima sõbraga.
"Kuulge, tuvikesed, me hakkame nüüd sulgema." Ilmus äkki Linda nende laua juurde.
"Issand, mis see kell juba on siis?" Maria vaatas enda telefonilt, et kell hakkas juba 5 saama. Nick hakkas enda mantlit selga panema.
"Nick, kas sa tahaksid veel jalutada ka?" Maria küsis, natuke vastust kartes.
Nick kehitas õlgu. "Miks mitte." Maria naeratas.
"Oota, ma lähen panen üleriided selga."
Maria kiirustas ruttu riietusruumidesse, kus Linda juba enda põlle lahti arutas.
"Ma ei suuda uskuda, et sa temaga terve see aeg rääkisid," Linda ütles.
"Mina ka mitte," Maria ohkas.
Ta jättis Lindaga hüvasti, haaras siis enda üleriided ja pani need riietusruumidest väljudes selga. Maria vaatas tühjas kohvikus ringi, lootes Nicki näha, aga seal polnud kedagi. Ilmselt ootab ta mind väljas, mõtles Maria.
Ja Marial oli õigus. Nick ootaski teda väljas, raamat kaenla all. Neiu ohkas kergendunult. Tal oli juba mõttest läbi käinud, et Nick valetas ja on juba kuskil kilomeetri kaugusel.
"See käis nüüd küll kähku," Nick muigas.
"Ma ei tahtnud, et sa ootama peaks."
Nad kõndisid mõni aeg vaikides, nautides värske lume lõhna ja jõulueelset tunnet. Inimesed kõndisid tänaval, kellel laps, kellel armastatu käevangus. Aga kõigil oli kuskile kiire. Ilmselt nemad ei tahtnud vaadata lund, mis tänavavalgustuse käes säras või siis õrnalt langevaid lumehelbeid.
"Mis sa arvad, kuhu nad kõik lähevad?"
"Koju," Nick vastas kiiresti, hoides pilgu enda ees.
"Ja kuhu meie lähme?"
"Ma arvan, et oleks kõige parem, kui ma su lihtsalt koju saadaks."
"Okei," vastas Maria pettunult. Ta oli lootnud Nickiga veel mõne tunnikese veeta.
Nad kõndisid ja põhiliselt oli Maria ainuke, kes rääkis. Nick ütles vahepeal mõne sõna, näiteks, kui Maria midagi küsis. Maria tahtis küsida, kas midagi juhtus, aga ta ei tahtnud seda vestlust veel rohkem lõhkuda. See oli niigi katki.
Ja seda oli ka Nick. Aga Maria sai sellest kahjuks liiga hilja aru.
*
Uus osa, sest täna on jõululaupäev ja üllatus üllatus, ka minu sünnipäev, ma olen 13 juba :')
