"Nick, kas sa...võiksid midagi öelda?" Maria palus, kui Nick vaikis. Nad jõudsin Maria kortermaja juurde, kuid Nick ei öelnud midagi.
"Nick..." Maria sirutas enda käe välja. Ta haaras Nick käe enda kätte, aga oleks sellest peaaegu lahti lasknud, sest Nicki käed olid nii külmad.
"Vaata, ma ei taha, et sa lootma hakkaks. Oleks kõige parem, kui ma lihtsalt läheks."
Marial polnud kavaski tal minna lasta. Ta ei tahtnud, et see niimoodi lõppeks. Kuigi ta teadis, et ilmselt ei näe ta Nicki enam kunagi. Selle koosveedetud aja jooksul oli ta aru saanud, kui palju Nick talle tegelikult meeldib. Maria polnud kindel, kas selle aja jooksul on võimalik ära armuda või mitte, aga kindlasti olid tal liblikad kõhus, kui ta Nicki vaatas. Ta ei tahtnud, et Nick läheks, aga ta ei teadnud, mida Nick tundis. Ja see oli peamine probleem.
"Võin ma sind suudelda?" Maria küsis, teades, et ilmselt on vastus "ei". Nii klišeelt, kui see ka kõlab, oleks see olnud nagu hüvastijätu suudlus. Ja Maria ka tahtis Nicki suudelda.
Nick hingas välja. "Sellest ma räägingi. Asi ei ole selles, et ma ei taha sind suudelda või mudagi, aga sa teed sellega iseendale haiget," Nick ütles, ohates.
"See oleks seda väärt." Maria tõusis kikivarvukile, sest Nick oli temast kena 10 sentimeetrit pikem ja surus enda huuled vastu Nicki omi. Erinevalt tema kätest, olid ta huuled soojad. Nii naljakalt, kui see ka kõlab, Maria luges sekundeid ning täpselt kolm sekundit kestis nende suudlus.
"Hüvasti," Nick ütles, pööras selja ja kõndis minema.
Maria vaatas Nickile järele, kuni ta enam teda ei näinud.
Ta kõndis trepist üles, enda korteriukse juurde, otsis võtme ja keeras ukse lahti. Ta astus pimedasse ja külma korterisse, mida ta ei pidanud enda koduks.
See korter oli Mariale alati nii võõras olnud. See polnud üldse hubane. Seal ei teki sellist kodutunnet, nagu Mariale oleks meeldinud.
* * *
Järgmisel hommikul ärkas Maria üles uskumatult hilja- kell oli pool 12. Maria pole kunagi nii hilja üles ärganud. Tavaliselt tõuseb ta vabadel päevadel kaheksa paiku.
Väljas tuiskas ja oli läinud paar kraadi külmemaks. Hommikuks jõi Maria ainult teed, istudes köögis aknalaual ja vaadates lumesadu.
Tal ei olnud eriti tuju jõule pidada, ilmselt põhjuseks see, et ta pidi seda üksi tegema. Ta teadis, et need tulevad siiamaani kõige nõmedamad jõulud.
Päeval ta midagi eriti ei teinudki. Helistas enda vanematele ja Lindale, vaatas ühe jõulufilmi ning proovis ülejäänud päeva õhtuks jõuluroogi teha. Olgugi, et ta ei olnud just kõige parem kokk.
Kui ta oli üksinda enda jõuluõhtusöögi ära söönud, otsustas Maria natuke telekat vaadata. Ta vedas ennast elutuppa ja klõpsis kõik kanalid läbi, kuid midagi huvitavat ta ei leidnud. Telekast tulid ainult jõulufilmid, mida näidati nagunii iga aasta.
Maria otsustas hoopis jalutama minna. Värske õhk pidi ju hea une andma. Neiu lülitas teleka kinni ja tõttas esikusse. Kui ta hakkas mütsi pähe panema, kõlas järsku uksekell. Kell hakkas juba üheksa saama ja see ajas Maria südame veel rohkem puperdama.
Korraks käis tal peast läbi, et äkki on see Nick, aga Maria viskas selle mõtte ruttu peast välja ning avas iiveldustundega ukse.
*
vabandust, kui kuskil mingi viga on, ma ei jõudnud üle kontrollida. ja see on raamatu eelviimane osa :'(
