Mineviku varjud (One Direction Fanfiction)

1.osa

„Kuule Tiffany, sa said selle tüübiga alles eile tuttavaks ja juba täna tahad minna tema ja ta mingite sõprade juurde mingisugusele istumisele ja mind kaasa tirida?“
„Just nii“
„Mina ei tule kusagile“
„Destany, sa pole kuu aega kuskil väljas käinud, palun tule“ sekkus siia nüüd juba Rachel.

Vaatasin tüdrukutele kordamööda otsa ja pidin seekord alla andma. Ma polnud tõesti juba kuu aega kuskil väljas käinud, nüüd oli aeg minna.

„Olgu, tulen. Mis kell vaja valmis olla on?“
„Kell kaheksa, seega on sul aega 2 tundi“ vastas Tiffany.

Noogutasin.

„Tuleme Rachel'iga kaheksaks siia ja siit lähme siis koos edasi. Näeme siis“ ütles Tiffany ja lahkus koos Rachel'iga.

Liikusin siis elutoast vannituppa ning käisin kiirelt pesus. Kreemitasin keha, tõmbasin omale rätiku ümber ja liikusin magamistuppa. Valisin endale kapist mingid mugavad riided, sahtlist võtsin pesu ning panen ennast riidesse. Tegin omale ka õrna meigi ja panin kingad jalga. Vaatasin kella ning see näitas 19.50. Liikusin siis kööki. Kallasin omale klaasi mahla, jõin selle ära ning siis kõlas uksekell. Sisse astus Tiffany.

„Noh, oled valmis? Lähme?“
„Mhm“ vastasin talle ning võtsin nagist jaki.

Tõmbasin selle selga, lukustasin korteriukse ja liikusin koos Tiffany'ga alla. Alla ootas meid juba Rachel. Hakkasime siis Tiffany järgi kuskile liikuma. Varsti jõudsime mingi suure majani. Majast kostus kõvat muusikat. Varsti väljus majast mingi poiss. Nii palju silm pimedas veel seletas. Jõudsime järjest poisile lähemale ja ma tundsin ta ära.
Appi, see on Louis. Järelikult on teised poisid ka siin. Fuckk Mõtlesin endamisi.

„Hei Louis“ hüüdis Tiffany ja jooksis teda kallistama.
„Hei sullegi“
„Need on mu sõbrannad Rachel ja Destany“
„Meeldiv tutvuda“
„Meil samuti“ vastasin.

Liikusime siis majja kus olid ka teised bändipoisid, nagu ma arvasin. Kui Niall mind nägi, ehmus ta korraks. Tutvutasime poistega üksteist. Liikusin siis Niall'i poole.

„Destany“ ütlesin talle nii, nagu ma ei tunneks teda.
„Niall“ vastas ta.

Liikusime siis koos elutuppa. Seal oli veel inimesi. Väiksest istumisest võis ainult unistada. Siin oli ikka korralik pidu. Liikusin siis kööki kus olid joogid. Tegin omale ühe rummikoksi.

„Ma ei arvanud, et sind kunagi veel näen“ ütles tuttav hääl mulle seljatagant.

Ehmusin korraks ning kogusin ennast. Keerasin siis ennast ümber ja vaatasin Niall'ile otsa.

„Ega mina ka ei lootnud sind kunagi näha“
„Aga nagu näen, kohtusime“
„Jah, aga palun, teeme nii edasi, et me ei tea üksteist, eks“ ütlesin talle ning liikusin elutuppa tagasi.

Rääkisin mõne inimesega juttu, jõin paar jooki ning otsustasin siis lahkuda. Võtsin nagist oma jaki ja liikusin välja. Võtsin suuna koju. Korraga kuulsin ,et keegi kõnnib mu taga. See oli Niall.

„Mida sa tahad?“ küsisin talt.
„Midagi ei taha. Miks sa eirad mind“
„Tahan“
„Miks? Miks me ei võiks suhelda ja käituda nii nagu vanad tuttavad“

Olime jõudnud temaga juba mu kortermaja ette. Keerasin ennast temapoole ja vaatasin talle silma.

„Mineviku pärast“
„No palun, anna mulle tõesti andeks see petmine. Ma olin ju purjus ja ei mõelnud, mida teen. Sellepärast ongi kõik nii w?“
„Ei Niall, on teisi põhjuseid“ vastasin talle ning läksin uksest sisse.

Tema õnneks sisse ei pääsenud ja liikusin rahulikult oma korteri suunas. Keerasin ukse lukust lahti ja kõndisin tuppa. Võtsin kohe suuna magamistuppa. Võtsin jaki seljast ja kingad jalast ning ronisin voodisse. Olin lihtsalt nii väsinud, et uinusin kohe.

„Äratus, äratus,äratus“ karjus keegi.

Avasin oma silmad ning mu voodis seisis Tiffany. Pööritasin oma silmi ning sulgesin need uuesti, keerates ennast küljepeale, millepeale Tiffany mu voodisse kukkus.

„Kuidas sa üldse mu korterisse said?“
„Esiteks andsid sa mulle oma korteri võtmed ja teiseks ei olnud sul uks lukus“
„Õigus jah“ vastasin oma unise häälega ja haigutasin. „Mis see kell üldse on?“

„11.35“
„Kuidas on see võimalik, et sa nii vara täna üleval oled, peale joomist?“ küsisin imestunult.
„Nagu näed, on“
„Aga mida sa üldse siin teed?“
„Tead, see Louis.. Ta meeldib mulle tohutult. Ja me suudlesime eile“
„Ma loodan, et sa temaga voodisse ei roninud“
„Ei roninud“

Tõusin siis lõpuks istukile.

„Tiffany, ole palun selle Louis'ega ettevaatlik. Ta on kuulsus ja tal võib neid naisi lausa jalaga segada olla. Ta võib sind lihtsalt ära kasutada. Ole ettevaatlik palun“ ütlesin talle ning kõndisin vannituppa.

Käisin kiirelt pesus ning panin omale teised riided selga. Liikusin siis kööki. Korteris oli täielik vaikus. Laual oli kiri koos kotiga.

Käisin ennem sinu juurde tulekut Nandosest läbi
ning tõin sulle saikesi ja kohvi. Pärast ehk näeme.
Sinu musu, Tiffany.

 Lugesin kirja läbi. Mul on ikka sõbrannadega vedanud. Istusin siis lauaäärde ja hakkasin sööma. Sõin kõik pirukad ära ja jõin kohvi lõpuni ning panin asjad ära. Liiksusin siis elutuppa ja võtsin laualt telefoni. Valisin Mary numbri.

M: Appi, Destany, oled see tõesti sina karjus keegi teiselpool toru.
D: Jah, see olen mina.
M: Me pole enam ammu suhelnud, kuidas sul läheb?
D: Üsna hästi. Ja sul endal?
M: Hästi, ikka hästi.
D: Tegelikult oli mul mure, miks sulle helistasin.
M: No, kurda.
D: Kas sa Niall'i aadressi tead?
M: Ikka tean.
D: Saaksid mulle anda?
M: Ikka, aga ma saadan sulle sõnumi
D: Sobib, tsau
M: Tsau

Lõpetasin kõne. Mary oli minu ja Niall'i ühine tuttav. Teadsin ,et temalt saan kindlasti Niall'i aadressi. Varsti saabus ka sõnum kus oli see kirjas. Liikusin siis koridori, panin dressika selga ja kingad jalga ning lukustasin ukse. Liikusin välja ning istusin autosse. Võtsin suuna Niall'i poole. Varsti jõudsin ka kohale ning liikusin siis Niall'i korteri suunas. Ennem uksele koputamist hingas sügavalt sisse-välja. Võtsin siis julguse kokku ja koputasin uksele. Kohe see ka avati.

„Oi, Destany, see oled sina“ ütles mulle naeratav Niall.
„Niall, meil on vaja rääkida, ja tõsiselt“ 

------------------------------------------------------------