Eluviga

Suur tüli

Kõndisime Adriga kooli. Meie kohtumispäevast on möödunud kolm päeva. Need päevad on ta minuga koguaeg koos olnud. Kõndisime uksest sisse ja kohe nägime enda kampa.
Brenda, Carlo, Chris, Brian ja Chrisi tüdruk Lily.
Chris:"Hommikust meie turteltuvid!"
Brian:"Nad pole veel paar! Hommik Adrian ja Aurora!"
Chris:"Brian, mis pead enda omaks juba? Kavatsed ära sebida w?"
Brian:"Mingi..."

Adrian:"Vait!!! Auri valib ise kellega ta olla tahab!"
Adrian oli täiega vihane. Ta tõmbas käed rusikasse.
Mina:"Adrian, rahune maha. Sul on õigus, ma valin ise kellega olla tahan."
Ma võtsin Adriani käe ja paitasin seda. Ta rahunes. Jumal tänatud! Muidu oleks ta täna jälle direktori kabinetis.
Lõpetasin paitamise ja võtsin ta käe pihku. Läksime oma kambaga klassi. Kui me klassi tulime, oleks ma peaaegu surma saanud, sest Leksi jooksis meie juurde ja kargas Adrile sülle. Leksi seeliku alt oli näha ta alukaid. Adrian pigistas mu kätt kõvemini.
Leksi:"Adrian! Miks sa mind kõik need kolm päeva ignosid! Mu jänkukene, ma ju armastan sind! Ja kes see lits on?"
Ta suudles Adriani. See oli rõve! Kõik vahtisid meid. Nagu uuu Adrian kahe litsiga. Ma tõmbasin käe jõuliselt välja, kuna Adrian ei lasknud mind välja. Sammusin enda kohale. Brenda kallistas mind. Adri ja Leksi ikka veel suudlesid.
Brenda:"Ta on su sõber, aga tal on tüdruk. Kuigi sina peaks ta tüdruk olema. Sa oled ainuke, kes oskab teda rahustada."
Mina:"Kuigi ma olen ta sõber, ma ei saa midagi teha."
Brenda:"Saad! Räägi temaga."
Mina:"Ma proovin... Võibolla!"
Siis algas tund. Matemaatika on oiii kui iiigav.
Oli möödunud neli tundi. Me läksime sööma. Terve päev ma ignoreerisin Adriani. See oli raske. Tahtsin ignoreerimist lõpetada ja kallistada teda. Aga EI. Võtsin toidu, selleks oli piimasupp ja magustoiduks tarretis. Mu telefon piiksus. Panin kandiku tühjale lauale. Võtsin telefoni. Helistajaks oli isa. Ta ütles, et ta sõidab praegu ära ja tuleb kolme päeva pärast tagasi. Panin telefoni tagasi taskusse. Tahtsin kandikut võtta, aga keegi lükkas mind tagant. Sellele järgnes naermine. Vaatasin, et see oli Leksi. On ikka tibi. Kuigi mu kättel oli valus tõusin püsti ja võtsin kandikult supi. Sammusin Leksi juurde. Kuulsin kuidas Adrian karjus, et ma seda ei teeks. Ma ignoreerisin teda. Kallasin suppi Leksile pähe. Ta kiljatas. Söökla jäi vaikseks. Võtsin kandiku ja läksin meie kamba lauda. Leksi kadus juba vetsu. Söökla täitus jälle lobisemise ja itsitamisega. Esimene, kes meie lauas suu avas oli Adrian.
Adrian:"Aurora! Miks sa nii tegid?! Ma saan aru, et tema sind lükkas, aga et sina teda supiga üle kallad, seda ma ei uskunud!"
Brenda:"Ära karju Auri peale! Mis ta oleks pidanud teda lükkama ja siis Leksiga kaklema!?"
Adrian:"Muidugi mitte... Aga ta ei tohiks ikkagi Leksile midagi teha!"
Ma tõusin, seisatasin. Kõik arvasid, et kallan Adrianile tarretise kaela, aga ei. Ma viisin kandiku ära ja tulin laua juurde tagasi.
Mina:" Tead Adrian! Kurat taltsuta ise oma koera! Mina sinuga ei räägi! Türa ütle mulle miks hommikul mind lahti ei lasknud, kui te nii vastikult suudlesite!? Ah!? Ja sind peaks SÕBRAKS nimetama! JÄTA MIND RAHULE!LOLLAKAS!"
Pisarad jooksid mu põskedelt alla. Ma taltsutasin end, et mitte talle rusikaga virutada. Kõndisin kiiresti sööklast välja ja läksin koti järele. Võtsin koti. Läksin koolimajast välja ja jooksin kodu poole. Jalatseid ma ei vahetanud ja jopet ei pannud peale. Kodus olles keerasin ukse lukku ja läksin kööki. Panin koti lauale ja hakkasin külmkapist süüa kraamima. Läksin oma tuppa. Panin toidu voodile ja läksin riideid vahetama. Panin selga suure villase kampsuni, jalga dressipüksid ja soojad pehmed sokid. Nutsin terve õhtu ja vaatasin filme arvutist. Mul oli endast kahju ja ma haletsesin end. Taskurätikud said ka otsa. Kui lülitasin telo sisse nägin 29 vastamata kõnet Adrianilt 45 Brendalt 3 Chrisilt ja kokku 56 lugemata sõnumit. Ma ei viitsinud sellele vastata ja lülitasin telefoni jälle välja.