Eluviga

Sten

Ärkasin hommikul kellegi pasundamise peale. "Saad aru ta on meil põhimõtteliselt peopesal! Me peame ta kätte saama! Äkki teeme nende auto katki ja röövime TA kui selleks võimalus on?" karjus hääl ukse taga. Korraga uks käis ja hääl kadus. See oli Mauno. See oli tema rõve, peenike ja kähe hääl. Üritasin tõusta, aga Adriani käsi tõmbas mind järsku enda vastu. "Ära mine ära! Lamame veel natuke siin" ütles Adrian unise häälega. Keerasin ennast tema poole ja noogutasin. Salamisi mõtlesin kas rääkida teistele sellest mida ma kuulsin. Adrian nohises mu kõrval juba. Üritasin ronida ta kaisust välja kuigi salamisi nautisin seda. See õnnestus. Panin pusa selga ja läksin kööki. Nägin silmanurgast et Mauno oli kõrvaltoas. Otsustasin, et teen kohvi endale ja võtsin tassi. Paari minuti pärast oligi kohv tehtud ja ma läksin tagasi enda ja Adriani tuppa. Panin tassi akna juures seisvale lauale ja läksin laptopi võtma. Adrian keeras külge. Avasin arvuti ja vaatasin, mis Eestis toimub, nii mu sõpradel kui üldse riigis. Kersti Kaljulaid oli käinud sammuti koristamas ülemaailmsel koristuspäeval. Avasin facebooki ja likesin Brenda uut pilti. Vaatasin, kes on sees ja kirjutasin Chrisile.

Täna 7:56

Auriii🙊: Tsau mees! Kuidas käsi käib? Ma just ärkasin ja nüüd joon kohvi arvuti taga☀😘

Läks ikka mõni minut aega enne kui ta suvatses vastata.

Chrissu💕: Hei!🍓 Mul läheb hästi, käisin eile mere ääres Kerliga. Agaaa sorri, ma ei saa rääkida mul kiire😅 Head reisi!💥

See oli imelik, aga noh äkki inimesel oligi kiire. Panin arvuti kinni ja läksin elutuppa Brenda juurde. Patsutasin teda, et ta ärkaks. Ta mõmises ja avas ühe silma. "Hommik... Mis tahad? Mis kell üldse on?" küsis ta segaduses olles. "Kell on 8 hommikul ja mul on igav" vingusin ma ja istusin ta jalgadele. Ta üritas tõusta, aga ei saanud ning ta prantsatas tagasi padjale. Itsitades palus ta, et ma ta jalgadelt maha tuleks ja talle kohvi teeks. Ma läksin kuulekalt kööki ja keetsin vett, et hõrgutada oma sõbrannat hommikuse kohviga. Brenda tuli kööki. Tal oli seljas pikk roosa öösärk ja jalas üks valge pikk sokk. Muigasin nähes seda ja küsisin mitu lusikat suhkurt ta tahab. "Kaks. Aa ja muidu oled sa juba Chrisiga rääkinud?" küsis Brenda oma telefoni keskendunult vaadates. Mõtlesin miks ta seda küll küsis ja vastasin: "Jaa hommikul kirjutasin talle, aga tal oli kiire nii, et meie vestlus jäi lühikeseks." Brenda vaatas mulle otsa ja küsis siis: "Kas ta ei maininud, et tal uus tüdruk on või te läksite lahku, aga sa ei taha öelda?" Südamest käis välk läbi "Ta mainis ainult seda, et nad käisid Kerliga mere ääres ja muud midagi" ütlesin ma kohe kui olin vapustusest toibunud. "Aga ta ei maininud, kes see Kerli on?" küsis Brenda ja vaatas uuesti mind. Raputasin pead. "Siis on kõik korras, sest ma arvasin, et tal on uus tüdruk, aga see ei ole vist nii" lobises Brenda vaikselt ja vaatas uuesti oma telefoni ekraani. Panin ta kohvitassi lauale ja istusin tema kõrvale toolile. Süda tuksus kiiremini ja ma otsustasin, et lõunapoole kirjutan talle uuesti. Kööki tuli Carlo ja tervitas meid. Tervitasime vastu ja ma läksin tagasi magamistuppa, sest teadsin, et Brendal ja Carlol midagi susiseb. Adriani ei olnud enam voodis. Kuna ma ei näinud teda ss istusin voodile. Adrian tuli rõdult. Tal olid ainult püksid jalas. "Hommik! Mis kell sa ärkasid?" küsis poiss minu tassist külma kohvit rüübates ja seejärel nägu krimpsutas. "Kell 7 äkki, magasid hästi või?" Küsisin ma naeratus suul. "Muidugi!Lähme täna mööda linna shoppama?" Lausus poiss muiates. "Jaaaaaaaa!" Kilkasin ma rõõmust lakke hüpates. Muie ei kadunud ta näolt. Jooksin koperdades Brendale Adriani ettepanekust rääkima. Tuppa astudes nägin kuidas nad elavalt vestlesid millegi üle. "Briii, me lähme linna peale shoppamaaaaa!" Hüüdsin ma üle toa. Brenda kargas toolilt püsti ja kallistas mind. "Jeeee! Ma lähen panen kohe riidesse!" Lausus tüdruk minust lahti lastes ja elutuppa suundudes. Jooksin sammuti oma kohvri juurde ja otsisin välja oma uue kollase pusa ja mustad teksad. Adrian juba hüüdis meid koridori. Panin ruttu riided selga ja avokaado sokid jalga. Siis tuli meelde, et peaks koti ka võtma. Haarasin koti laualt ja kõndisin kiirustades koridori. Teised juba ootasid mind. Ma panin ruttu jalanõud jalga ja me läksime korterist välja. Kõndisime mingi kaubanduskeskuse poole. Brenda ja Carlo tegid nalja ja meie, Briani ja Adrianiga naersime. Kohe kui keskusesse sisenesin nägin s.insay'd. Kõndisime Brendaga kiirkõnnis sinna. Poisid aitasid meil asju valida. Kui me läksime sealt poest välja nägin ma Steni. Ütlesin Adrianile, et tahan tagasi minna, aga ta tiris mind edasi öeldes, et tal on vaja sinna Nike poodi minna. Naeratasin kõigile kohmakalt ja üritasin oma nägu varjata. "Aurora Mets! Milline kokkusattumus, et ka sina praegu Leedus oled" kõlas vali ja vastik Steni hääl mu taga. Adrian vaatas imestades minu ja siis Steni poole. Seisin piinlikult ühe koha peal ja lootsin, et Sten äkki läheb ära. "Aurorakene, miks sa küll nii ebaviisakas oled? Oma expoissi tuleb tervitada ka ikka. Oi, aga, kes see pelmeen siin on? Su uus peika? Kohe kui uude kooli lähed, uus poiss juba olemas?" küsis ta sellise vastikusega, et seest hakkas kõik iiveldama. Adrian mu kõrval oli rünnakuks ja kakluseks valmis. "Adrian, palun rahune maha ja Sten jäta meid rahule! See ei ole mu peika, vaid vana, hea, parim sõber lapsepõlvest" laususin ma ja võtsin Adriani käevangu, et ta ei teeks midagi mõtlematut. Sten minu ees, vaid irvitas. Pöörasin talle selja ja tirisin Adriani sealt minema. Kuulsin ainult viimast Steni hüüet:"Ma muudan su elu põrguks, Auri! Me veel kohtume ja varsti!" Kiirendasin sammu ja pöörasin  poe välisukse poole hoides Adriani veel kõvemini kinni, et ta ei rabeleks...