Eluviga

Naised on keppimiseks

Kõndisin tädiga bussijaama. Ta aitas mu kohvrit tassida, sest minu käes oli kaks kilekotti toiduga. Vihma tibutas ja taevas oli hall. Inimesi õues oli vähe ja kõik ümberringi tundus veel masendavam kui muidu. Kuigi bussijaam oli klaasist, paistis see kaugele, sest seal oli palju värvilisi kuulutusi. Pidime veidike sammu kiirendama, sest buss pidi saabuma paari minuti vältel. Nägin kuidas tädil läks raskeks ja peatusin. Otsustasin, et võtan tädilt kohvri ja annan talle ühe koti. Nii oli tädil lihtsam ja mina võin ju veel välja kannatada selle raskuse. Umbes 100 meetrit veel ja oleksime kohal. Vaatasin kella ja siis taha. FAKK! Buss oli meile väga lähedal. Vaatasin, et peatuses on, vaid üks noor poiss ja sain aru, et pean jooksma. Võtsin alguseks paar kiiremat ja juba nägin kuidas buss peatub. Pidin leidma jõudu, et tirida end kohale. Kandam tundus nüüd joostes palju raskem. Silmanurgast nägin tädi, kes jäi taha ja ees nägin poissi, kes astus juba bussi. Kohver vingerdas oma väikestel ratastel ja kotis kolisesid purgid. Peatusin ukse juures ja astusin sisse. Piiksutasin kaarti ja siis tuli meelde, et teine kott jäi tädi kätte. Tädi Liisa, üleni higine ja hingeldav jõudis siia ja ulatas mulle koti. "Head teed" pomises ta hingetõmmete vahele. Naeratasin ja läksin istusin kohale.

Keerasin ukse lukust lahti. Väga tore oli lõpuks jõuda koju. Ma ei ütle, et tädi juures oli halb, kuid enda kodus on parem. Võtsin jalast tossud ja läksin kottidega kööki. Panin kõik toiduained oma kohale ja seadsin sammud oma toa poole. Minu toas valitses hullumeelne segadus. Kui ma viimati siin olin, siis ma loopisin oma riideid kohvrist välja, sest tahtsin kiiremini siit ära saada. Raamatud olid siin laiali ajast, mil ma Leedusse kohvreid pakkisin ja meik on mul alati laiali.

Kuna koristada võib hakata ka homme, siis otsustasin, et lõõgastun algul vannis. Panin vee jooksma ja viisin niikaua mustad riided korvi. Valisin puhtad riided, võtsin rätiku ja läksin vannitama. Tegin puhastavaid maske ja pesin end hoolikalt puhtaks kogu jamast. Kui end ära kuivatasin, tundsin sellist kergust, nagu oleksin uuesti sündinud. Panin riidesse ja leidsin endas jõudu kohtuda Chrisiga. Aju ütles, et kui ta ise mind petab ja lahku minna ei taha, siis ma teen seda ise. Võtsin kotist telefoni ja helistasin talle. "Jaa, tsau Auri!" Kõlas hääl teisel pool. Pidin julguse enda kätte võtma ja ütlesin enesekindlalt: "Me peame kohtuma, sest mul on tähtis jutt." Paar sekundit vaikust ja vastuseks:"Mul on tänane õhtu vaba. Tulen sulle kell seitse järgi?" Vastasin jaatavalt ja panin toru kinni.

Seitsmeni oli kaks tundi nii, et läksin alla telekat vaatama. Mässisin end pleedi sisse ja panin teleka käima. Mida rohkem ma üritasin süveneda vaatamisse seda rohkem vajusid mu silmad kinni. Algul üritasin silmi siiski lahti hoida, kuid hiljem...

***

Ärkasin uksekella peale. Tõusin kiiruga üles ja vaatasin kella. 19:05 JUMAL KÜLL, MIKS MA MAGAMA JÄIN! Päästa end ma enam ei saaks nii, et läksin ust avama. "Tsau Aurora! Sa pidid ju valmis olema? Muideks sul on nägu triibuline," rääkis poiss kiirustades. Seletasin talle, et jäin kogemata magama ja palusin tal mind all oodata.

Tormasin üles enda tuppa ja hakkasin kapist sobivaid riideid otsima. Olin nii hõivatud riiete valikuga, et ei kuulnud kuidas uks lahti läks ja keegi mu taha hiilis. Chrisi soojad käed võtsid minust kinni. Ta käed liikusid mu särgi alla ja ta sõnas:"Mul on tänane öö ja homne päev vaba." Mõistes, mis toimub pöörasin end ümber ja tõukasin ta eemale. "Käi persse Mees! Ise siin tõmbad ringi kui mind ei ole ja nüüd tahad nussida," karjusin ma täiest kõrist. "See ei ole nii nagu sa arvad! Me lihtsalt veetsime koos palju aega," ütles poiss peale pikka pausi. "Musi, ma ei jaksa enam oodata! Mul on juba külm sinuta," sõnasin ma sellise vastikusega, et Chrisilgi hakkas halb.

Tekkis pikk paus. Korraga järsud liigutused ja ma olin voodil. Enne kui ma arugi sain, mis toimub võttis Chris mult juba püksid jalast. Mind vallutas paanika. Surusin jalad nii tugevalt kokku, et poiss rebis need püksid katki. Hakkasin karjuma. "Naised on keppimiseks," sosistas poiss mulle kõrva. Ta hoidis mu käsi nii tugevalt, et ma ei saanud neid üldse liigutada. Kui poisi nägu oli sobival kaugusel panin talle jalahoobiga näkku. Haare muutus kergemaks nii, et sain kogu oma jõudu kasutades vabaks.

Aega polnud, et mõelda. Jooksin alla täie kiirusega, et saaksin võita natuke aega telefoni võtmiseks. Telefon käes võtsin esikust mantli ja tossud ning jooksin õue. Vihma oli just sadanud ja Igal pool oli sopane. Mul oli nii kiire, et ma ei mõelnud kuhu ma jooksen või, et mu jalad saavad mustaks. Nägin kuidas poiss väljus MINU KODU uksest. Ma olin enda peale vihane, et jäin magama ja ei pannud ust lukku ja üldse, et helistasin talle. Ma ei nutnud, sest ma olin liiga šokeeritud toimuvast.

Jõudsin paika, kus Chris mind ei leiaks. Võtsin taskust telefoni. Mõtlesin kellele helistada. Brenda, Adrian ja Brian ei võtaks vastu isegi kui teaksid, mis toimus. See tekitas minus pisaraid ja ma hakkasingi nutma. Valisin värisevate kätega Carlo numbri, sest ta oli ainuke, kes suhtles minuga.

Carlo: "Tsau Auri, mul on küll hea meel, et sa helistad, kuid ma ei taha, et teised mu peale kurjad oleksid."
Mina: "Carlo, mul on vaja kohe sinuga kokku saada... palun"
Carlo:" Aurora, miks sa nutad? Jaa me võime kohe kokku saada, ma tulen sulle autoga järgi."
Mina:"Ma räägin hiljem sellest. Ma olen Olivia maja juures põhimõtteliselt."
Carlo:"Juba tulen!"

Carlo abivalmidus oli liigutav. Ta on vist ainuke nii hea sõber. Liikusin oma peidupaigast Olivia maja poole, sest see oli lähedal. Kaua ei pidanud ootama, sest Carlo jõudis kiirelt siia. Ta nägi mu seisundit ja ei küsinud sõidu ajal mitte midagi. Mul oli nii palju kergem, sest ma ei tahtnud uuesti oma mõtetes seda läbi elada. Carlo elas vanematega väikeses majas linna ääres. Astusime majja ja Carlo tahtis aidata mul mantlit ära võtta. Sammusin veidi eemale ja ütlesin vaikselt: "Ma ei taha sind ehmatada, kuid mul ei ole pükse ja aluspükse jalas..." Vaatasin maha ja nägin kuidas poiss tormas üles ja kadus kuskile. Poole minuti pärast ta kiirustas juba alla, et mulle midagi tuua. "Näe! Need püksid on mu ema omad, kuid nad peaks sulle parajad olema," ta punastas veidi ja ulatas mulle püksid. Tänasin viisakalt ja läksin vetsu. Carlo juures toimusid varem tihti peod ja sellepärast ma teadsin kuhu lähen. Püksid olid tavalised mustad dressid. Kahjuks pesu mul polnud, kuid vähemalt midagigi. Vaatasin end peeglist ja nägin vaest neidu, kes nägi välja nagu kodutu. Kammisin oma juuksed käega läbi ja pesin näo puhtaks pisaratest. Väljusin vetsust ja nägin, kuidas Carlo suhtles Chrisiga...