Eluviga

Lõpuks

Otsustasin vaadata, mis toimub ja avasin esimese chati. See oli Adrian.

Neljapäev 8:09

Adrian: Aurora palun ära kirjuta ja helista mulle enam...

Mul hakkas nii kõhe, et kartus vallutas mu südame. Valisin Adriani numbri. See kutsus...kutsus ja korraga kõne katkes...telefoninumber millele te helistate on hetkel hõivatud. Üks pisar pääses valla ja seejärel ma nutsin end magama.

***

Kõlas tugev ja närviline koputus välisuksel. Vaevu avasin oma silmad ja läksin alla. Avasin ukse ja nägin ühte ilusat neidu. Ta oli närviline ja nutupiiril.

Tüdruk:"Kas Karl on kodus? Mul on vaja temaga kohe rääkida"

Mina:"Ta läks poodi, aga ma võin talle su sõnumi edastada"

Tüdruk:"Ma ei saa..."

Ta puhkes nutma. Ma ei teadnud mida teha ja kutsusin ta tuppa. Panin ta diivanile istuma ja tõin talle klaasi vett. Ta ei suutnud rahuneda. Mu kannatus oli otsa saamas. Lõpuks ta jäi vait ja vaatas toa ühte nurka. Küsisin ettevaatlikult ta nime. Tüdruk sosistas midagi väga vaikselt.

Uksepauk käis. See oli Karl ja tädi Liisa. "Liis" ütles Karl tüdrukut elutoas nähes. Ta hääl oli kurb ja tõsine. Tüdruk vaatas tema poole ja uus pisar voolas põselt alla. Ta hakkas uuesti hüsteeriliselt nutma. Vaatasin kurjalt Karli poole. Poiss laskus tüdruku juurde ja kallistas teda. "Ma... Ma igatsesin... Sind" lausus tüdruk kurvalt. "Ma ka" vastas Karl ja aitas Liisi püsti. "Miks sa tulid?" Küsis Karl ja tüdruk vaatas kohe maha. Uus pisaratelaine oli tulemas. "Ma... Ei tea kuidas seda sulle öelda, sest ma tean, et sa muutud kurjaks, aga... Ma... Ma ei saaaa" Liis langes põlvili ja pani käed näo ette. "Ma ei saa su peale iialgi kurjaks" ütles Karl vaikselt. Järgnes paar minutit vaikust ja siis sosistas tüdruk "Ma olen rase..." Möödus veel paar minutit kuni Karli ajuni jõudis öeldu. "Aa väga lahe. See ei ole midagi hullu me ju oleme koos ja saame hakkama" lausus ta üritades kõlada rõõmsalt. Ma teadsin, et Karl ei taha lapsi, aga noh mis teha kui ise korraldas selle jama.

Läksin kööki tädi juurde, et jätta noorpaar üksi mõneks ajaks. "See ongi siis Karli rase tüdruk... Ma teadsin, et keegi neist on" Lausus tädi kurvalt. Ma noogutasin. Ma sain aru miks tädi kurvastas. Ta tahtis panna Karl täiskasvanute kooli ja, et poiss saaks endale sobiva ameti, aga nüüd ei oleks Karl enam sellega nõus. Aitasin tädil lauda katta ja kutsusin noored laua taha.

Kui me söödud saime, otsustasime et arutame seda kuidas edasi toime tulla ja mida teha. Karl lubas, et leiab töö ja saab jalad alla. Tädi pakkus välja, et noored võivad üürida maja, mida ta sõbranna üürile annab ja kui nad saavad rahaasjad korda siis nad hakkavad ise maksma üüri ja toidu eest. Ta lubas neid algul rahaga toetada, sest siia majja nad lapsega ei mahuks. Maja osas lepiti kokku, et tädi räägib homme sõbrannaga.

Kui tähtsamad küsimused olid läbi arutatud ja tee joodud, läksime laiali.

Kui oma tuppa astusin, nägin, et mul helises telefon. Jooksin ruttu voodini, et vaadata äkki see on Adrian või Brenda. See oli Carlo. Võtsin vastu ja torust kõlas sosinal lause:"Aurora, sorri, et nii vaikselt, kuid teised ei taha, et me suhtleks." Tundsin kuidas kõik täitus kurbusega, kuid sundisin end edasi kuulama ja vastama. "Me oleme praegu Eesti-Läti piiril ja ma räägin sinuga vetsust, et keegi ei kuuleks ja seda, et meil on vähe aega. Palun ära helista teistele, sest nad ei võta vastu kuigi väga tahavad," rääkis kiiruga Carlo. Küsisin miks ja sain kurva vastuse:"Nad arvavad, et sa olid eelmistes koolides populaarne lits ja tahtsid saavutada tänu meile ka siin koolis populaarsust." Sain enda peale kurjaks ja kirusin end mõtetes. "Aga, kas ma saaksin seda kuidagi heastada?" Oli mu ainuke küsimus Carlole. "Ma ei usu, et nad tahavad seda päriselt, kuid Adrian ütles, et ainuke viis, kuidas sa saaksid vabandada on meie koolist ära tulemine. Minu arust see on lausa naljakas ja ma arvan, et leidub ka muid võimalusi, kuidas saaksid vabandada," lausus poiss mõtlikult ja ma sain aru, et ta ei taha, et ma midagi mõtlematut teeksin, et vabandada. Ainuke mõte, mida vastata oli: "Aga, miks sa mulle üldse helistasid, kui sa ei taha, et ma niimoodi vabandaks?"
Oli paar hetke vaikust ja siis veel vaiksem lause, kui muidu: "Ma lihtsalt tahtsin sulle öelda, et ma näen, kuidas teised igatsevad ja kurvastavad sinule mõeldes nii, et palun ära lõpeta suhteid meiega." Peale seda kõne katkes.

Pisarad, jälle pisarad. Kuidas nad saavad üldse mõelda, et ma suudan neid unustada ja katkestada suhteid nendega? See mõte oli naljakas, kuid ikkagi piisavalt kurb, et pisarad voolaksid põskedelt alla. Otsustasin, et teen peaaegu nii nagu Adrian tahab. See on hea võimalus ja nii Ma saaksin rohkem mõelda tulevikule ja teha asju, mis mulle meeldib.

Ainuke asi, et ma pidin rääkima isaga sellest ja ma tean, et talle ei meeldiks see idee. Kuivatasin ruttu pisarad ja vaatasin kalendrit. Isa tuleb kuue päeva pärast oma uue pruudiga Eestisse. Sain korraga aru, et lähimal ajal on vaja koju sõita, et maja ära koristada ja valmistuda uue pereliikme vastuvõtuks.

Jooksin alla tädi juurde ja rääkisin talle õhinal sellest, miks mul on vaja koju. "Ma ei taha sind kinni hoida kullake, kuid, kas sa saaksid ööbida viimase öö meie juures, et mul oleks rahulikum?" Küsis tädi mu jutu peale. Noogutasin ja kallistasin tädi tugevalt. Ta oli ainuke peale ema surma, kes mind nii hästi mõistis. Mõtlesin, mida mu ema vastaks kuuldes mu ideed.
Ta oleks kindlasti nõus, kuid kas isa siis ka nõustuks? Seda ma kahjuks ei tea ja ei saagi teada.

----------------
Aitäh, et loed mu raamatut♡
Palun pane Vote ja kirjuta kommentaar, sest see motiveerib mind♡