Eluviga

Põgenik

Kaubanduskeskusest väljudes lasin Adriani lahti ja kõndisin kiirel sammul meie elamise poole. Adrian oli segaduses ja vaatas korra minu ja siis Brenda poole, kes lähenes talle metsiku kiirusega. Brenda taga olid Carlo ja Brian. Poisid olid vihased ja segaduses samal ajal, ainult Brenda oli enesekindel ja teadis mida teha. "Mis see oli praegu?" Kostis Brenda vali hääl mu kõrvades enne kui ta mu jõuga ümber pööras. "Ma ei taha sellest rääkida!" Ütlesin ma üritades mitte nutma hakata. Selle lause peale sain ma laksu vastu põske ja kukkusin põlvili nutma. Poisid võtsid Brenda minu juurest ära ja Adrian võttis mu sülle, et minna lõpuks meie korterisse. Pisarad voolasid iseenesest ja ma tahtsin lihtsalt tagasi koju. Me kõik vaikisime ja inimesed meie ümber vaatasid meid imelikult. Mul oli ükskõik kuna isegi mu väljanägemine mind ei huvitanud. Olin nii läbi omadega. Kui me korterisse jõudsime siis Adrian viskas mu voodile ja lahkus kiiresti toast. Sain aru, et ta ei taha minuga suhelda ja otsustasin, et äkki leian lohutust Chrisile kirjutades.

Täna 14:22

Auriii🙊: Tsau... Mul ei lähe praegu eriti hästi... Ma nii tahaks kodus, sinuga olla😣😭

Auriii🙊: Palun räägi minuga...

Olin meeleheitel, sest isegi mu poiss ei suhelnud minuga ja ignoreeris mu sõnumeid. Ta oli aktiivne juba 10 minutit, aga ta ei kirjutanud mulle. Hakkasin mõtlema enesetapule ja muule masendavale. Kui olin mõtetega parasjagu uppumise juures siis otsustas Chris mulle lõpuks vastata.

Chrissu💕: Asi ei saa nii hull ka olla🤨 Sa elad üle😉

Olin nii endast väljas, sest mu mees isegi ei üritanud mind lohutada ja küsida mis juhtus.

Auriii🙊: Sa ei saa aru! Palun helista mul on abi vaja😭

Olin hulluksminemise äärel kui Chris mulle helistas. "Tsau, Auri, mis sa tahtsid?" Kõlas pahane hääl teisel pool toru. "Ma tahan Eestisse tagasi, aga ma ei tea kuidas ma saaks kiiremini siit ära" vastasin ma poolvaikselt, et keegi peale Chrisi ei kuuleks. Kuulsin kuidas mingi naiselik hääl ütles Chrisile:"Musi, ma ei jaksa enam oodata! Mul on juba külm sinuta" Chris muutus kohe elavaks. Poiss ütles, et ei oska mind aidata ja vajutas toru kinni. Kõik! See oli minu jaoks viimane piir ja ma otsustasin, et tõmban esimese Eesti poole sõitva bussiga koju. Vaatasin bussiaegu ja leidsin bussi, mis liigub bussijaamast kahe tunni pärast välja. Ostsin otsustavalt pileti ära ja hakkasin vaikselt asju kohvrisse panema. Pärast pakkimist pugesin viimane kord selle teki alla ja mõtlesin kuidas majast välja hiilida. Hoolikalt oma plaani läbi mõeldes läksin kööki ja nägin, et poisid mängivad kõrvaltoas kaarte nii, et mul oli hea võimalus minema hiilida. Kuid kus oli Brenda? Kuulsin mingit nuuksumist vetsus ja sain kohe aru kus ta on. Läksin kiire sammuga oma tuppa ja tegin voodis patjadest kuju nagu ma magaks. Võtsin oma raske kohvri ja seljakoti sülle ning hiilisin esikusse. Seal panin kohvri ukse taha ning võttes üleriided ja jalanõud lahkusin korterist. Trepist alla jõudes panin end riidesse ja seadsin sammud bussijaama poole. Jõudsin 15 minutit enne bussi väljumist ning ostsin endale bussi süüa. Bussis oli hea vaikne. Sõin caesari salati ära ja vajusin sügavasse unne.

***

Ärkasin tund aega enne saabumist ja hakkasin mõtlema kuhu ma lähen kuna koju minna ma ei tahtnud. Koheselt küpses hiilgav plaan ja ma läksin siiski kodu poole. Otsustasin selle öö magada kodus ja siis juba tädi poole Jürisse sõita.

Hommikul olin väga unine, aga ei hakanud aega raiskama. Vahetasin pidžaama mustade dressipükste ja kollase pika tuunika vastu ning läksin alla hommikueinet tegema. Tegin smuutit kuna süüa ma eriti ei tahtnud. Isu läks ära. Jook käes läksin üles ja helistasin tädile. Ta oli hea meelega valmis mind vastu võtma. Viskasin peaaegu kõik asjad kohvrist välja ning panin sinna uued riided. Tegin endale meiki ja olin valmis minema. Kuna olin 17 siis sain tasuta bussiga sõita ja natukenegi elu nautida.

Jõudsin ühe ilusa valge maja juurde. Koputasin ja ootasin kuni keegi lõpuks ukse  avab. Uks avanes ja tädi ruttas mind kallistama. "Tibu, sa oled nii pikaks kasvanud! Ma pole sind see aasta üldse näinud" hädaldas tädi mind vaadates. "Tädi Liisa, ma olen sind ka nii igatsenud peale ema surma!" Olin ma ka tädiga kohtumise üle õnnelik. Ta oli nii muutunud. Nüüd olid tal pikad blondid juuksed, säravad rohelised silmad ja kõhn jumekas keha. Varem oli tädi lühikese poisisoenguga, paksuke. Tädi Liisa kutsus mu sisse ja juhatas mu teisele korrusele väiksesse tuppa, mis oli väiksem kui minu tuba. Tuba oli täis igasugust kola. "Vabandust kullake, ma ei jõudnud nende kahe tunniga seda tuba ära koristada" vabandas tädi kurvalt. "Pole midagi! Ma võin sind aidata ja selle toa tänase jooksul korda teha" pakkusin ma kiiresti kuna tundsin süütunnet, et tädile varem ei helistanud. Tädi muutus kohe rõõmsamaks ja hakkas mulle seletama kuhu mingi asi viia. Ma hakkasin kohe toimetama ja tädi lahkus toast, et all köögis süüa teha.

Tädil oli muidu kaks last Karl ja Mirjam. Mirjam õpib Tartu Ülikoolis ja ei ole sellepärast eriti tihti kodus. Karl on pidutseja ja suur alkoholi sõber. Ta ööbib tihti sõprade juures. See kõik on kestnud kaks aastat sellest ajast kui ta esimest korda koolis märkuse ja 1 sai. Enne seda oli ta viieline. Tädist oli mul kahju kuna ta ei näe oma lapsi tihti ja mõlemad on talle selja pööranud. Viimati ta sai nendega hästi läbi kui ma veel suvel Eestis käisin. Kolm aastat tagasi äkki, aga juba siis oli näha, et side nende vahel kaob.

Tuba oli peaaegu tühi. Välja oli vaja viia ainult ülejäänud prügi. Võtsin asjad kätte ja läksin õue prügikastide juurde. Kaugelt nägin tuttavat kogu. See oli Karl. Viskasin asjad kiiresti kasti ja jooksin rõõmustades Karli juurde. Ta ei olnud üldse muutunud. Samad rohelised silmad, pruunid kastanivärvi juuksed ja pikk, musklis keha. Poiss ei tundnud mind kohe äragi. Pidin talle seletama, kes olen. Kui poiss mu siiski ära tundis siis ta muutus otsekohe rõõmsamaks. Pakkusin, et võime tädi juurde minna, aga Karl keeldus väites, et tal on piinlik ja nad on emaga tülis. Ta saatis mu ukseni ja lahkus siis öeldes, et läheb oma sõbra Marko juurde.

Läksin majja ja leidsin tädi elutoas, kus ta parasjagu lauda kattis. Küsisin talt Karli ja nende tüli kohta. "Mul said närvid läbi ja viskasin ta majast lõplikult välja kui ta tuli ja ütles, et mingi suvakas eit ootab talt last. Need on nüüd tema probleemid mitte minu!" Rääkis tädi elevil. Kuulsin ülevalt enda telefoni helinat ja ruttasin üles, et vaadata, kes helistab. See oli isa. Ta küsis kus ma olen ja kuidas mul läheb. Rääkisin talle, et olen tädi juures ja, et ta ei pea muretsema. Kui lõpetasin kõne kutsus tädi mu alla sööma. Kõndisin trepist alla kuid siis kõlas koputus. "Aurora..." kõlas hääl ukse taga...